Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/26

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ookeani hädaohtudega ajas neile nüüd hirmu peale. Nemad olid juba kooskõlastatud idamaa taeva ja mere igavese rahuga. Nemad armastasid lühikesi sõite, häid laevalaetoole, suuri pärismaalaste meeskondi ja valge inimese lugupeetud seisukohta. Mõte raskele tööle pani nad värisema ja nad elasid ebakindlat mõnusat elu, alati valmis kohta kaotama, alati valmis uut kohta vastu võtma, teenides hiinlasi, araablasi, segaverelisi, — teenides kas-või vanakurja ennast, kui aga elu oleks küllalt mõnus. Lakkamatult nad kõnelesid õnnejuhustest: kuis see ja see saanud teenistuse Hiina rannas sõitvale laevale — pehme pesa; kuis kellelgi olevat kuski Jaapanis mõnus koht ja kuis kellelgi teisel vedavat Siiami laevastikus; ning kõiges, mis nad rääkisid — nende tegudes, pilkudes, kogu olemuses — võis avastada pehme täpi, kidevuse laigu, püüde elust ilma hädaohuta läbi logelda.

Jimile paistis see lobisev hulk meremeestena alguses ebareaalsemana kui varjude summ. Kuid pikkamisi hakkas ta leidma võlu nende inimeste vaates, nende nähtavas heaolus, mis saavutatud nii vähese hädaohu ja vaevaga. Esialgse põlguse kõrval tekkis aja jooksul pikkamisi teine tundmus ja äkki, loobudes kojusõidu mõttest, võttis ta esimese ohvitseri koha Patna’le.

Patna oli kohalik aurik ja igivana nagu põlised mäed, kõhn nagu hurdakoer ja roostest hullemini läbi söödud kui mõni surmale mõistetud veenõu. Tema omanikuks oli hiinlane, prahtijaks araablane, juhtijaks mingisugune New-South Walesi sakslasest ülejooksik, kes oma sünnimaad avalikult agarasti needis, kuid kes nähtavasti Bismarcki võidutseva politika mõjul kõiki neid jõhkralt käitles, keda ta ei kartnud, ning kes kandis „merimõrtsuka“ nägu ühes sinkja nina ja punaste vurrudega. Kui laev oli välimiselt üle värvitud ja sisemiselt valgeks lubjatud, aeti nii umbes kaheksasada palverändurit talle peate, kuna ta ise seisis puise sadamasilla ääres auru all.

Nad voolasid mööda kolme laudsilda laevalaele,

26