tundnud tema hirm alguses mingeid piire. Räägiti, et kui tuli teade õnnestunud mäeründamisest, ta viskas enda kõhuli oma vastuvõtte-saali bambusest põrandale ja lamas seal liikumatult kogu päeva ja öö, tuues kuuldavale lämmatatud kõlasid, mis olid nii hirmsad, et ükski ei söandanud tema lamavale kehale läheneda piigi ulatuvusse. Juba nägi ta end teotatult Patusanist välja aetavat, rännates mahajäetuna, alasti, ilma oopiumita, ilma oma naisteta ja pooldajateta, paras metsalind igale esimesele vastutulijale tapmiseks. Pärast Sherif Alit on nüüd kord tema käes ja kes võib vastu panna rünnakule, mida juhib selline saatan. Ja tõepoolest võlgneski ta tänu oma elu ja mõjuvõimsuse eest, mis tal oli minu külastamise ajal, ainuüksi Jimi õiglustundele. Buugised olid olnud väga himukad talle kätte maksma vana võlga ja liikumatu Doramin hellitas lootust, et tema näeb nüüd oma poega Patusani valitsejana. Ühel meie kohtamisel võimaldas ta mul heita argliku pilgu oma salajasse auahnusse. Pole omal viisil midagi peenemat, kui tema seletuste auväärne ettevaatus. Tema ise — algas ta oma avaldusi — kasutanud noores eas oma jõudu, kuid nüüd olevat ta vana ja väsinud… Oma aukartustäratava kehamürakaga ja kõrkide, väikeste silmade tarkade, uurivate pilkudega ta tuletas paratamatult meelde arukat vana elevanti; tema avara rinna aeglane tõus ja langus sündis korrapäraselt nagu vaikse mere voogamine. Ka temal olevat tuan Jimi tarkuse vastu piiramatu usaldus. Ainult kui ta võiks saada temalt lubaduse! Ühest sõnast oleks küll… Tema hingamise vaheajad ja tema hääle vaikne põrin tuletasid meelde kõuetormi viimseid jõupingutusi.
„Ma püüdsin sellest kõneainest mööda minna. Aga seda oli raske teha, sest polnud ju mingit kahtlust, Jimil oli võim; tema uues tegevuspiirkonnas polnud nähtavasti asja olemas, mida tema poleks võinud anda või võtta. Kuid see, ma kordan, oli tühine võrreldes selle mõttega, mis mul tekkis kuulates teeseldud tähele-
258
