„Määratu! Kahtlemata oli see määratu; tema sõnadel edupitser, võidetud maapind tema jalge all, inimeste pime usaldus, usk iseendasse, mille ta oli saavutanud tules ja oma kangelasteo üksilduses. See kõik, nagu juba tähendasin, muutub rääkides pisitillukeseks. Ma ei suuda paljaste sõnadega teile arusaadavaks teha muljet tema täielikust ja äärmisest eraldumisest. Tean muidugi, et tema oli igas mõttes täiesti üksinda, kuid tema loomuse aimamatud omadused olid ta viinud oma ümbrusega nii lähedasse ühendusse, et see eraldus tundus ainult tema võimu tulemusena. Tema üksildus suurendas teatud viisil tema kasvu. Ei paistnud siin midagi silma, millega teda võrrelda, nagu oleks ta neid haruldasi mehi, keda võib mõõta ainult nende kuulsuse suurusega; ja tema kuulsus, pidage meeles, oli kõige suurem asi nii mõnegi päeva tee ümberringi. Pidi tegema pika ja vaevalise reisi jõel või pugema läbi metsapadriku, kui taheti välja saada tema hääle piiridest. Temal polnud meile kõigile tuntud kurikuulsa jumalatari põrisevat, plärisevat häälekõla. Tema võttis oma tooni minevikuta maa vaikuselt ja sünguselt, sest siin oli tema sõna iga mööduva päeva tõde. Temale oli omane midagi sellest looduse vaikusest, mis juhatab inimese tundmatuisse sügavusisse ja mida kuuled lakkamatult enda kõrval läbitungivana, kaugeleulatuvana — näed ime ja salapärasuse varjundina sosistavate inimeste huulil.“
KAHEKÜMNEKAHEKSAS PEATÜKK.
„VÕIDETUD Sherif Ali põgenes maalt peatamatult ja kui viletsad tagaaetud külaelanikud hakkasid metsapadrikust tagasi oma lagunenud eluasemeile pugema, oli Jim see, kes Dain Warisega nõu pidades määras peamehed. Nõnda sai tema tegelikuks maavalitsejaks. Mis puutub vanasse Tunku Allangisse, siis ei
