kohtles teda kui inimest, kel suur mõju. Postaia ründamisel oli ta silma paistnud oma kavakindla julmusega. Tormirühm oli nii ruttu pärale jõudnud — rääkis Jim —, et hoolimata vaenlase kabuhirmust tõusis ometi „palav käsitsivõitlus aia sees, kuni keegi rumal eesel pistis okstest ja rohust peavarjudele tule otsa ja pidime kõik sinna paika jätma, et päästa oma elu“.
„Vaenlase lüüasaamine oli täielik. Doramin, kes ootas liikumatult teise mäe küljel, kahurite suitsupilved pea kohal, võttis sõnumid sügava urinaga vastu. Kui kuulis, et tema poeg on terve ja juhib põgeneva vaenlase tagaajamist, tegi ta tummas vaikuses pingutavat katset üles tõusta; teenrid ruttasid talle appi ja hoidsid ta aupaklikult jalul, kuid tema kobas pisut varjulisemasse paika ja heitis maha magama, kaetuna üleni valge riidega. Patusanis oli ärevus suur. Jim rääkis mulle, et ta mäetipult, pöörates selga postaia ja tema hõõguvate süte, musta tuha ja pooleldi põlenud laipade poole, võis aeg-ajalt näha, kuidas majadevahelised vabad platsid mõlemal pool jõge äkki täitusid kihava rahvahulgaga, kuna nad järgmisel silmapilgul olid uuesti tühjad. Tema kõrvu kostis alt põrisevate gongide ja trummide kõla, inimeste karjatuspursked kajasid nõrga mürinana. Hulk lippusid lehvis pruunide katuste vahel nagu väikeste valgete, punaste ja kollaste lindude parv. „Teie pidite küll seda nautima,“ laususin mina, tundes osavõtlikku meeleliigutust.
„„See oli… see oli määratu! Määratu!“ hüüdis ta valjusti, käsi laiali lüües. See äkiline liigutus käis mul kehast läbi, nagu näeksin ma teda oma südamesaladusi paljastavat süngeile metsadele, heledale päikesele ja terasest merele. Meie jalge all puhkas linn kergete käärudena kallastel, mille vahel voolav jõgi näis uinuvat. „Määratu!“ ütles ta kolmat korda, rääkides sosinal nagu endamisi.
256
