Äkki oma vanas eas naine läheb ja laenab kolm vaskpotti oma õepoja naisele ja hakkab teda sõimama igapäev valju häälega. Tema vaenlased irvitavad: tema nägu olevat hirmsasti mustatud. Potid täiesti läinud. Hirmus kurb selle üle. Võimata sellise loo põhjani tungida; käskisin tal koju minna ja lubasin ise minna teda vaatama ning kõik korraldada. Selle üle olevat kerge naerda, kuid seda lahendada — pagana häda! Terve päeva teekond läbi metsa, teine päev koha peal hulka küla kõlupäid meelitada, et asja korda seada. Selles oli ahvatlus verisele löömingule. Iga totter hoidis ühe või teise perekonna poole ja iga rühm oli valmis teisele kallale tungima, ükskõik mis aga pihku puutus. Ausõna! Ei see olnud naljaasi!… Kõik selle asemel, et viljalõikuse eest hoolitseda. Sai muidugi need põrgupotid tagasi ja lepitas kõik. Polnud kuigi raske asja joonde ajada. Muidugi mitte. Võis kõige verivaenulisema tüli maal lõpetada paljalt oma väikese sõrme kõverdamisega. Raske oli ainult tõejälile jõuda. Ei teadnud veel tänapäevani, kas ta kõigi poolte vastu õiglane olnud. See tegi talle tuska. Ja see igavene lobisemine! Issand! Seal ei saanud maast ega taevast aru. Ennem juba igapäev kord kahekümne jala kõrgusele postaiale tormi joosta. Hoopis ennem! See on selle teise kõrval lapsemäng. Ei nõudnud ka nii palju aega. Ja muidugi; siiski, kogu kupatis hirmus naljakas — meheroju ise oleks võinud lahedasti tema vanaisa olla. Kuid teisest küljest polnud see sugugi naljaasi. Tema sõna otsustas kõik — eriti pärast Sherif Ali purustamist. Hirmus vastutus,“ kordas ta. „Ei, tõepoolest — nali naljaks, kui oleks olnud küsimuses kolm inimelu, siis poleks see hullem olnud, kui need kolm vaskpotti…“
„Nõnda ta illustreeris oma võidu kõlblist mõju. See oligi määratu suur. See viis ta võitluselt rahule ja surma kaudu rahva sisimasse ellu; kuid päikesepaistel laiuva maa süngus säilitas oma seletamatu põlise
254
