Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/253

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tema kõrval maapinnal. „Meie vaatasime teineteisele otsa,“ ütles Jim ja pani oma käe õrnalt sõbra õlale. „Tema naeratas mulle võimalikult lahkelt vastu ja ma ei söandanud oma huuli liigutada, kartes sattuda lõdisemishoo võimusesse. „Ausõna, see on tõsi! Ma olin üleni märg, kui pugesime oma varjupaika — nii et te võite kujutella…“ Tema kinnitas — ja ma usun teda —, et mis puutub edusse, siis selle kohta polnud tal vähimatki muret. Ta kartis ainult, et tal ei leidu jõudu oma lõdisemist maha suruda. Tema oli otsustanud minna selle mäe tipule ja sinna ka jääda, sündigu muud mis tahes. Temal ei olnud taganemisteed. Need inimesed olid teda usaldanud tingimusteta. Ainult teda! Tema paljast sõna…

„Mäletan, kuis ta siinkohal peatus ja silmadega minusse kiindus. „Niipalju kui tema teadvat, ei olevat neil kunagi põhjust olnud seda kahetseda,“ ütles ta. „Ei kunagi. Ta lootvat jumalale, et seda kunagi ei juhtuvat. Nüüd aga olevat nad õnnetuseks harjumuse omandanud, tema sõnadest oodata kõike ja iga asja. Minul ei võivat sellest aimugi olla. Alles päev tagasi tulnud keegi vana tobu, keda ta näinud esimest korda, paljude penikoormate tagant, et temalt küsida, kas ta peab end oma naisest lahutama või ei. Tõepoolest. Ausõna. Nõnda on asjad… Uskumatu! Kas mina usun? Kükitanud teine rõdul ja muginud beetelit, ohates ja sülitades kõik paigad täis, nõnda enam kui tund aega, nägu hapu nagu mõnel surnumatjal, alles pärast seda söandanud teine oma naljamõistatusega ette astuda. Sellised asjad pole sugugi nii naljakad, nagu nad paistavad. Mis peab selle peale vastama? — Hea naine? — Jah. Hea naine — kuigi vana; laskis lahti pagana pika loo mingisuguseist vaskpotest. Üheskoos elanud viisteistkümmend aastat — kakskümmend aastat — ei tea kui kaua. Kaua, kaua aega. Hea naine. Peksnud teist pisut — mitte palju — ainult natukene, kui oli alles noor. Pidi seda tegema — oma au pärast.

253