inimeste omad. Mis puutub kaugemate külade inimestesse, siis nemad uskusid ja ütlesid (nagu kõige loomulikumat asja maailmas), et Jim kandnud kahurid oma seljas üles — kaks korraga.
„See pani Jimi jalaga vastu maad lööma ja pahandatult kurja naeratusega ütlema: „Mis teha selliste rumalate metsmeestega? Nad istuvad pooled ööd ülal ja räägivad igasugust lollust kokku ning mida meeletum vale, seda enam see neile meeldib.“ Tema ärrituvuses võis tunda teda ümbritsevate olude mõju. See oli osa tema vangipõlvest. Tema eitamiste tõsidus oli naljakas ja lõpuks mina ütlesin: „Mu kallis poiss, ärge ometi arvake, et mina seda usun.“ Ta vaatas mulle üsna jahmatunult otsa. „Oh ei! Seda ma ei arva,“ ütles ta ja purskas valjult naerma. „Noh, igatahes olid kahurid kohal ja andsid päikesetõusul kogupaugu. Issand! Te oleksite pidanud seda pilbaste lendu nägema,“ hüüdis ta. Dain Waris, kes seisis tema kõrval vaikse naeratusega, langetas pilgu ja tammus pisut jalgadel. Tuli ilmsiks, et kahurite ülestoimetamine andis Jimi meestele nii usaldava tundmuse, et tema julges patarei kahe vanema buugise hoolde jätta, kes olid oma elus näinud nii mõndagi võitlust, ja läks ise, et ühineda Dain Warisega ja rünnakurühmaga, mis oli all kuristikus peidus. Hämarikus hakkasid nad ülespoole ronima ja kui kaks kolmandikku teed oli käidud, heitsid nad märga rohtu pikali ootama päikese ilmumist, mis oli kokkuräägitud signaaliks. Ta jutustas, millise kärsitu hirmuerutusega ta vaatles kiiret päikesetõusu lähenemist; kuis ta kuumana ronimisest ja tööst tundis kaste külmust tungivat kuni luudeni; kuis ta hirmu pärast kippus värisema ja lõdisema nagu puuleht, ennekui tuli aeg hakata edasi liikuma. „See oli kõige aeglasem pooltund kogu minu elus,“ kinnitas ta. Kord-korralt tuli vaikne postaed tema pea kohal ülal vastu taevast nähtavale. Mööda kogu mäekülge laialipillatud mehed otsisid varju tumedaist kivest ja tilkuvaist põõsastest. Dain Waris lamas
252