temale nagu kuristikku. Maa neelas päikesepaiste; ainult eemal kaugel, pikuti randa, näis tühi ookean siledana ja hiilgavana tõusvat hõredas aurus nagu terassein vastu taevast.
„Nõnda siis olin ma temaga ülal kõrges päikesehelgis tema ajaloolise mäe tipul. Ta valitses metsa, igipõlist süngust, igivana inimkonda. Ta oli nagu mõni alusele asetatud kuju, mis peab esitama tumedusest tõusnud vananematute rasside püsiva nooruse jõudu, võib-olla ka voorusi. Ma ei tea, miks ta mulle ikka tundus sümboolsena. Võib olla, see ongi minu huvi peapõhjus tema saatuse vastu. Ma ei tea, kas see oli täiesti õiglane tema vastu, et mulle tuli meelde see sündmus, mis oli andnud tema elule uue suuna, kuid sel silmapilgul see meenus mulle väga selgesti. See oli nagu vari valguses.“
KAHEKÜMNESEITSMES PEATÜKK.
„MUINASJUTT oli juba ta varustanud üliloomuliku jõuga. Jah, räägiti, et olnud hulk kavalasti tõmmatud köisi ja mingi imelik leiutis, mida aeti ümber paljude meeste jõuga ning iga kahur liikunud üksinda, pugedes pikkamisi läbi põõsastiku, nagu metssiga, kes rajab endale tee läbi alusmetsa, kuid… ja ka kõige targem raputas pead. Selles kõiges oli kahtlemata midagi saladuslikku, sest paljuke suudavad köite ja inimese käte jõud. Asjades on mingisugune kangekaelne jonnakas hing, mille peab võitma mõjuva nõiduse ja lausumisega. Nõnda arvas vana Sura — keegi auväärne perekonnapea Patusanis — kellega lobisesin rahulikult ühel õhtul. Kuid Sura oli ise elukutseline nõid, kes oli ümberringi mitme kilomeetri peal kõigi riisikülvamiste ja -lõikuste juures, et alistada asjade kangekaelset hinge. Seda toimingut ta pidas väga vaevaliseks ja võib-olla on asjade hinged palju kangekaelsemad kui
