pelgaina. Tema ise pidi sel ööl ühtelugu mäest alla tormama ja varsti jälle oravana üles ronima, juhatades, julgustades, valvates kogu liinil. Vana Doramin oli lasknud enda tugitoolis üles mäele kanda. Nemad asetasid ta tooliga mäeküljel tasasele paigale ja seal istus ta suure tule valgusel — „hämmastav vanamees — tõsine vana pealik,“ ütles Jim, „silmad väikesed ja põlevad — paar tulelukuaegist püstolit põlvil. Suurepärased asjad, must puu, hõbeilustised, imelised lukud, kaliiber nagu mõnel igivanal püssilogul. Steini kingitis — nähtavasti vastutasu saadud sõrmuse eest! Kuulus millalgi vanale, heale M’Neilile. Jumal ise teab, kuidas tema oli nad saanud. Seal Doramin nüüd istus käsi ja jalgu liigutamata, selja taga kuivade okste tuli ja hulk inimesi tema ümber askeldamas, karjudes, tirides — istus nii pühalikuna, aukartustäratavana, nagu võib seda endale üldse kujutella. Temal poleks suurt elulootust olnud, kui Sherif Ali oleks oma võllaroogade karja meie kallale saatnud ja minu inimhulga põgenema löönud. Igatahes oli Doramin üles tulnud, et siin surra, kui meil äparduks. Ei mingit eksitust! Issand! Mul käisid judinad üle keha, teda seal nõnda istumas nähes — nagu kaljurünk! Kuid Sherif pidas meid vististi hullumeelseiks, sest ta ei võtnud kordagi vaevaks tulla vaatama, kuidas meil asi edenes. Ükski ei uskunud, et asi võib õnnestuda. Ma arvan, isegi need mehed, kes tirisid, lükkasid ja higistasid, ei uskunud, et see oli võimalik! Ausõna, minu arvates nad ei uskunud seda…“
„Ta seisis sirgelt, suitsev piip peos, naeratus huulil ja sädemed silmis. Mina istusin puutüvel tema jalge ees ja meist madalamal levis tasane maa, metsade mõõtmatu ulatus päikesepaisteski sünge ja merena voogav, jõgede keerud oma sätenduse ja küladega kui hallid laigud; siin-seal saarekesena mõni lagendik puulatvade lakkamatu tumeda hällimise keskel. Tuikav raskemeelsus kattis seda üksluist ja laia maa-ala; valgus langes
250
