Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/25

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Valgete ravilas oli ainult kaks teist haiget: kahurpaadi kassapidaja, kes oli murdnud jala luugist allakukkumisel, ja naabermaakonnast keegi raudtee-ettevõtja, keda oli tabanud mingisugune salapärane troopika-haigus ja kes pidas arsti eesliks ning priiskas neid salajasi arstimeid õgides, mida tema tamiili teener muretses talle salakaubana väsimatu truudusega. Nad jutustasid üksteisele oma elulugusid, mängisid pisut kaarte või lamesklesid haigutades päevad otsa sõnalausumata tugitoolis, püdžamad seljas. Ravila seisis mäekingul ja alati avatud akendest lehviv kerge tuul tõi paljasse tuppa taeva pehmust, maa uima ja idamaiste vete võluvat hingust. Selles olid lõhnad, lõpmatu rahu tõotused ja lakkamatute unistuste pant. Jim vahtis igapäev üle aiapõõsastiku sinnapoole linnamaju, sinnapoole rannal kasvavaid palmilehvikuid, ikka sadama poole, mis on läbisõiduks idasse — sadama poole, mida märkisid pidulikus päikesepaistes helkivad lillepärjas saarekesed, mängukannidena paistvad laevad, mille särav liikuvus sarnanes piduliku etendusega, idamaise taeva igavene selgus pea kohal ja kogu avar silmaring idamaise mere naeratava rahu võimuses.

Niipea kui ta võis juba kepiga käia, laskus ta kohe alla linna, et leida võimalust kojupääsemiseks. Aga praegu ei leidunud midagi selletaolist ja oodates seltsis ta sadamas loomulikult oma ametivendadega. Need olid kahte tõugu. Mõned, keda aga vähe ja harva näha, elasid salapäraselt; need olid ühes mereröövli loomu ja unistaja silmega alal hoidnud nõrkemata teguvõime. Nemad näisid elavat tsivilisatsiooni eelväena, kavatsuste, lootuste, hädaohtude ja ettevõtete hullumeelses segus, tumedais mereurgastes ja surm oli nende fantastilises olemises ainuke sündmus, mille saabumisele võis olla vähegi kindel. Suurem hulk olid inimesed, nagu tema isegi, kes juhu tõttu siia paisatud ja siinseil laevadel ohvitseriks hakanud. Kodune teenistus oma raskete tingimuste, valjude kohustusvaadete ja tormilise

25