tükk-tükilt vette oma seinte rohu, oma katuste lehed ja seda kõik huvitavalt loomuliku laostumise ilmega, nagu oleksid nad mingisugune taimeliik, mida tabanud mõni hävitav häda otse juurest. Patusani parteid polnud kindlad, kumba see kolmas ihkab rohkem laastata. Mõned buugised, kes lõpmatust kindlusetusest tüdinud, oleksid valmis seda röövikut sisse kutsuma. Nooremad inimesed, kel elavam vaim, andsid nokkivalt nõu: „Tooge Sherif Ali oma metsikute meestega ja kihutage radža Allang maalt välja.“ Doramin hoidis neid suure vaevaga tagasi. Tema hakkas juba vanaks jääma ja kuigi tema mõju polnud vähenenud, ometi kippus seisukord tal üle pea kasvama. Niisugune oli olukord, kui Jim radža postaiast põgenedes ilmus buugiste peamehe ette, otsis taskust sõrmuse ja võeti nii-öelda kogukonna südamesse vastu.“
KAHEKÜMNEKUUES PEATÜKK.
„DORAMlN oli oma tõu keskel silmapaistvamaid mehi, keda mina kunagi näinud. Tema keha oli malailase kohta määratu suur, kuid ta ei paistnud lihtsalt paksuna, vaid oli aukartustäratav ja monumentaalne. See liikumatu keha, mida katsid kallid kangad, värvitud siidid, kuldsed tikandused; tema kole suur pea, mis mässitud punasesse, kullaga läbipõimitud rätikusse; lame, suur, ümmarik nägu, mis kortsunud ja aastatevagusid täis, ühes paksuhuulelist suud piirava kahe poolringilise raske voldiga mõlemal pool laiu, metsikuid ninasõõrmeid; sõnni kael; lai kortsus otsaesine, mis rippus üle ainitivahtivate uhkete silmade — see kõik kokku lõi midagi sellist, et kui oled seda kord näinud, siis enam ei unusta. Tema liikumatu rahu (vaevalt liigutas ta veel mõnda liiget, kui ta oli juba kord istet võtnud) võrdus auväärsuse väljendusega. Kunagi poldud teda kuuldud oma häält kõrgendavat. Tema rää-
