Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/241

ees saja sammu taga; ta nägi lahte ja lisas masinlikult kiirust. Maa näis tema jalge all tagasi lendavat. Ta hüppas viimaselt kuivalt maalapilt, lendas läbi õhu ja tundis enda ilma põrutuseta langevat püsti haruldaselt pehmesse ja sitkesse mudasse. Alles siis, kui ta katsus oma jalgu liigutada ja ei saanud, „tuli tal aru pähe tagasi“ — tema omad sõnad. Ta hakkas mõtlema „pagana pikkadele odadele“. Kui tõepoolest arvesse võtta, et inimesed aia sees pidid kõigepealt väravasse ning sealt lootsikute juurde jooksma, ning siis ümber maanurga sõitma, oli tema neist rohkem ees, kui ta sel hetkel kujutles. Pealegi, kuna oli mõõn, siis seisis laht veeta — teda ei võidud kuivaks nimetada —, nõnda et teatud ajaks oli Jim kõige eest kaitstud, ehk olgu siis, et teda lasti õige kauge lasuga. Kõrgem kõva pind seisis tema ees kuue jala peal. „Ma arvasin, et suren siinsamas kohe,“ ta ütles. Ta ulatas ja kraapis oma kätega meeleheitlikult ja tagajärjeks oli ainult hirmsa külma läikiva mudahunniku kuhjamine endale vastu rindu — otseteed lõuani. Talle näis, nagu mataks ta end elavalt, ja siis ta hakkas hullumeelselt rusikatega muda eemale peksma. Seda langes talle pähe, näole, silmadele, suhu. Ta ütles mulle, et äkki tulnud tal hoov meelde, nagu mälestatakse mõnda paika, kus olete olnud õnnelik aastad tagasi. Ta igatses — nii ta ütles — jällegi sinna tagasi — kella parandama. Kella parandama — see oli ta mõte. Ta pingutas oma jõudu, pingutas ähkides ja puhkides, pingutas, nii et silmamunad ähvardasid oma koobastest välja karata ja ta pimedaks teha, pingutas viimseks, kõrgeimaks jõukulutuseks, et pimeduses käristada maa kaheks ja heita ta oma ihuliikmeilt — ja ta tundis, et ronib nõrgana kaldale. Ta lamas nii pikk kui ta oli kindlal pinnal ja nägi valgust, taevast. Siis turgatas tal õnneliku mõttena pähe, et tema uinub magama. Tema kinnitab, et ta on jäänudki magama, et ta maganud — võib-olla minuti, võib-olla kakskümmend

241