esimese juhusliku nadikaela pussist. Ta võttis väikese lagunud kuuri magamiseks oma valdusse; mustuse ja pehkinud jätiste hais valmistas talle palju piina: aga nagu näib, polnud ta ometi kaotanud söögiisu, sest — nagu ta jutustas — ta olnud kogu selle neetud aja näljane. Aeg-ajalt mõni „tähtsa näoga eesel“ ilmus tema juurde saadikuna nõupidamistoast ja joostes ligi esitas mesimagusal häälel hämmastavad küsimused: „Kas hollandlased mõtlevad maa ära võtta? Kas valge mees oleks valmis mööda jõge uuesti alla minema? Mis põhjusel tuli ta sellisele viletsale maale? Radža tahab teada, kas valge mees oskab kella parandada?“ Nad tõidki tema juurde välja nikkelkella, mis valmistatud Uus-Inglismaal, ja paljast talumatust igavusest jändas Jim kellaga, et tema kõlisemisvärki liikuma saada. Nähtavasti selle tegevuse ajal kuuris hämardus talle tema tõelikult hädaohtlik seisukord. „Ta pillas kella“ — ütles ta — „nagu kuuma kartuli“ ja astus kärmesti välja, ilma et tal oleks olnud vähimatki aimu, mis ta peaks või mis ta võiks teha. Tema ainult teadis, et tema seisukord on väljakannatamatu. Eesmärgitult hulkus ta vanast, väikesest postide otsa asetatud aidast mööda, kui äkki silmad langesid aia murdunud postidele; ja siis — ta ütleb — korraga, ilma mingi mõistuse tegevuseta, ilma vähimagi meeleliigutuseta, hakkas ta oma põgenemisega peale, nagu teostaks ta kuude kaupa küpsnud plaani. Ta läks hooletult eemale, et võimalik oleks joostes hoogu võtta, ja kui ta pöördus ümber, seisis tema kõrval keegi aukandja, kaks odameest kaasas, mõeldes temale esitada mingi küsimuse. Tema pistis minema „otse nende nina alt“, — läks üle „nagu lind“ ja maandus teisel pool aeda sellise hooga, et põrutas kõik oma luud-kondid ning oleks nagu oma pea lõhestanud. Ta kargas silmapilkselt jaluli. Ise ta ei mõelnud selle juures midagi; ta suutis ainult niipalju mäletada — ütles ta —, et oli suur kisa. Esimesed Patusani majad seisid tema
240
