dab mind! Nii see on! Kõige enam kardab ta mind vist sellepärast, et mina ei karda tema kohvi.“ Siis näitas ta põhjapoolsele postaiale, kus mitmed teritatud postiotsad olid murtud ja ütles: „Siit kargasin ma üle oma kolmandal päeval Patusanis. Nad pole sinna veel tänini uusi poste pannud. Tubli hüpe, mis?“ Silmapilk hiljem sõitsime kitsast mudasest lahesuust mööda. „See siin oli mu teine hüpe. Võtsin joostes hoogu, et üle karata, aga kukkusin sisse. Mõtlesin, et sinna jätan oma naha. Kaotasin kingad mütates. Ja kogu aeg mõtlesin, kui pagana tõpralik see oleks, kui saaksin mudas sipeldes pika piigiga hoobi külge. Mäletan, kui vastik oli seal limas sopramine. Tõepoolest vastik, nagu oleksin mingit mädanenud asja hammustanud.“
„Nõnda see oli — ja õnn jooksis tema kõrval, kargas läbi aiaaugu, rabeles temaga mudas — ikka alles loorituna. Tema tuleku ootamatus, mõistate, oli ainus asi, mis päästis ta pistodaga teise ilma saatmisest ja jõkke heitmisest. Ta oli neil küll käes, kuid ta oli nagu ilmutus, kodukäija või kurjakuulutav viirastus. Mis pidi see tähendama? Mis temaga teha? Kas oli juba liig hilja temaga leppimiseks? Kas poleks parem teda viivitamata tappa? Kuid mis sünniks siis? Vilets vana Allang läks hirmuga ja raskusega, mingile otsusele jõuda, peaaegu hulluks. Mitu korda katkestati nõupidamine ja nõuandjad läksid mürinal läbi ukse rõdule. Üks — räägitakse — karanud isegi ülalt viieteistkümne jala kõrguselt maapinnale ja murdnud oma jala. Patusani kuninglikul valitsejal olid veidrad tujud, muu seas viis igasse raskesse vaidlusse põimida suurustavaid rapsoodiaid, kuni ta oli sedavõrt erutatud, et kargas, pistoda käes, oma kõrgelt istmelt alla. Sellised katkestused välja arvatud, kestsid arupidamised Jimi saatuse üle ööd ja päevad läbi.
„Samal ajal tema kõndis mööda hoovi, kus ühed hoidusid temast kõrvale, teised aga jõllitasid teda vahtida, ent kõik olid valvel, ja tegelikult ta olenes iga
