KAHEKÜMNEVIIES PEATÜKK.
„„SEE on koht, kus olin kolm päeva vangis,“ lausus ta mulle radžat külastades, kui olime teel läbi Tunku Allangi hoovi, astudes pikkamisi nagu aukartusega rabatud vasallide karja keskel. „Vastik paik, eks? Ka ei saanud ma midagi süüa, ehk olgu siis et lõin lärmi lahti, aga ka siis ainult väikese kausitäie riisi ja küpsetatud kala, mis mitte palju suurem kui ogalik — pagan võtku neid! Issand! Küll olin ma näljane ümber kolades selles haisvas sulus ühes mõne hulgusega, kes toppisid oma lõustad mulle otse nina alla. Teie toreda revolvri andsin nende esimesel nõudel ära. Olin rõõmus sellest neetud asjast lahti saades. Olin nagu mõni totakas selle laadimata tuliriistaga peos.“ Sel silmapilgul algas jutulevõtmine ja Jim muutus kohe vankumatult tõsiseks ning aupaklikuks oma endise vangistaja vastu. Oo! Suurepärane! Tahaksin naerda, kui sellest mõtlen. Kuid ometi mõjus see ka minusse. Vana kurikuulus Tunku Allang ei suutnud kuidagi oma kartust varjata (tema polnud kangelane, kõigile oma ägedas nooruses sooritatud tegudele vaatamata, millest armastas jutustada); ja samal ajal avaldus tema kohtlemises sügav usaldus oma endise vangi vastu. Pandagu tähele! Isegi seal, kus teda oleks pidanud kõige rohkem vihatama, usaldati teda. Jim — niipalju kui mina suutsin kõnelust jälgida — tarvitas juhust, et teha etteheiteid. Mõned vaesed külaelanikud olid puhtaks röövitud, kui nad olid teel Doramini majja mõne tüki kummi ja meevahaga, mida tahtsid vahetada riisi vastu. „Doramin oli see varas,“ purskas radža. Vapustav viha näis valdavat selle vana, nõdra keha. Ta väänles ja viskles õudselt oma matil, veheldes oma jalge ja kätega ning raputades oma pulstunud juuksesalku — tulise viha mõjuv kehastus. Meie ümber seisid pungis silmad ja lõdisevad lõuad. Jim hakkas rääkima. Kindlalt, külmalt kõneles ta mõni aeg sellest, et ühtegi inimest ei
