elava sädemena, olles inimese armastuse, peavarju ja rahu tunnuseks.
„Ta rääkis mulle, et tema on sagedasti vaadelnud neid väikesi sooje leeke kustumas üksteise järele, et tema on armastanud näha inimesi magama minemas oma silmade all, usaldades homsest päeva. „Siin on rahulik, mis?“ küsis ta. Ta polnud kõnekas, kuid ometi peitus sügav mõte selles, mis ta ütles: „Vaadake neid maju; siin pole ainustki sellist, kus mind ei usaldataks. Issand! Ma ju ütlesin teile, et ma kannatan välja. Küsige mõnelt mehelt, naiselt või lapselt…“ Ta peatus. „Noh, igatahes on minuga nüüd korras.“
„Ma tähendasin talle kohe, et ometi kord on ta saanud sinnamaale. Ütlesin, et mina olin selles ikka kindel. Tema raputas pead. „Kas olite seda tõesti?“ Ta surus mu käsivart kergesti pealtpoolt küünarnukki. „Noh, siis oli teil õigus.“
„Selles oli kõrgendatud meeleolu ja uhkust, oli peaaegu aukartust selles vaikses hüüdes. „Issand!“ lausus ta, „kui ainult mõelda, mis see minule tähendab.“ Jällegi ta surus mu kätt. „Ja teie küsite minult, kas ma mõtlen lahkuda. Armuline jumal! Mina! Lahkuda! Eriti nüüd, kus olete mulle rääkinud mr. Steinist… Lahkuda! Na! See ajab mulle hirmu peale. See oleks — see oleks raskem kui surm. Ei — ausõna! Ärge naerge. Ma pean tundma — iga päev, iga kord kui avan silmad — et mind usaldatakse — et kellelgi pole õigust — te ju teate? Lahkuda! Kuhu? Milleks? Mida saama?“
„Mina rääkisin talle (tõepoolest oli see minu külastamise peapõhjus), et Steinil on kavatsus temale kinkida oma maja ja kaubaladu teatud kergeil tingimusil, mis annaksid sellele tehingule täiesti korra- ja õigusepärase välimuse. Tema hakkas alguses puristama ja trampima. „Pagan võtku teie õrnatundlust!“ hüüdsin mina. „Asi pole põrmugi Steinis. Tema
