gutustega minu juurde ja ütles, et radža tahtvat mind näha. Mina ütlesin: „Väga hea.“ Ka mina tahtsin radžat näha ja sellepärast sammusin lihtsalt väravast sisse ning — ning — siin ma olen.“ Ta naeris ja küsis siis ootamatu rõhuga: „Ja kas teate, mis on selles kõige parem? Mina ütlen teile: see on teadmine, et kui mind oleks hävitatud, siis oleks olnud kaotajaks pooleks see paik siin.“
„Nõnda rääkis ta mulle oma maja ees tähendatud õhtul — kui olime näinud kuu tõusvat üle kuristiku kahe mäe vahel, nagu oleks ta mõni hauast tõusev vaim; tema helk kerkis külmana ja kahvatuna, nagu surnud päikesepaiste viirastus. Kuuvalguses on midagi kummitislikku; temal on kõik kehatu vaimu kiretus ja ka midagi tema arusaamatust salapärasusest. Tema on meie päikesepaistele, sellele — öelge mis tahes — meie elu allikale sedasama, mis vastukaja häälele: eksiteele viiv ja segav, olgu hüüe pilkav või kurb. Tema röövib kõigilt mateeria vormelt — mis on lõpuks ometi meie valdkond — nende sisu ja annab ainult varjudele õudse reaalsuse. Ja varjud olid meie ümber väga reaalsed, kuid Jim paistis minu kõrval tugevana, nagu ei võiks miski — isegi kuuvalguse saladuslik võim mitte — temalt röövida ta reaalsust minu silmis. Võib-olla ei suutnud enam miski teda puutuda sest ajast saadik, kus ta oli üle elanud tumedate jõudude rünnaku. Kõik oli vaikne, kõik oli rahulik, isegi jõel uinusid kuukiired nagu tiigil. Oli kõrgevee silmapilk, liikumatuse silmapilk, mis vajutas sellele mahajäetud maanurgale oma äärmise eraldatuse pitseri. Majad, mis surusid piki laia, säravat veepinda, kus polnud näha ainustki virvendust või läigatust, astudes vette tõukleva, ebamäärase, halli, hõbedase, mustade varjudega segatud roduna, nagu oleksid nad kari tontlikke vormita olendeid, kes tungivad ettepoole, et juua tontlikult elutust jõest. Siin-seal vilkus punane helk bambusseinte vahel soojalt
234
