inimene seda üldse saavutanud. Peaasi, ta igatses päikese loojakut, ja vaheajal tema kolm sõudjat valmistusid ette oma kavatsuse täidesaatmiseks — Jimi äraandmiseks radžale.
„„Ma arvan, et olin väsimusest oimetu või silmapilguks suikuma jäänud,“ rääkis Jim. Esimene asi, mis ta tähele pani, oli see, et küna lähenes kaldale. Siis nägi ta, et metsad on maha jäänud ja et esimesed majad paistavad eemal kõrgemal, et pahemal pool on postaed ja et tema mõlamehed kargavad madalal kohal kaldale ning panevad kannad välkuma. Loomusunniliselt kargas ta neile järele. Alguses arvas ta enda olevat maha jäetud mingil arusaamatul põhjusel, kuid siis kuulis ta erutatud hüüdeid, nägi värava avanevat, kust väljus kari inimesi, kes tulid temale vastu. Samal ajal ilmus jõele paaditäis sõjariistus mehi, kes sõitsid tema tühja küna kõrvale ja tegid nõnda tema taganemise võimatuks.
„„Olin liig jahmatunud, kui et olla üsna külmavereline — te saate ju aru? ja kui revolver oleks mul olnud laetud, siis oleksin mõne maha lasknud — võib-olla ka kaks, kolm ja see oleks olnud mu lõpp. Kuid revolver polnud laetud…“ „Miks siis mitte?“ küsisin mina. „Noh, ma ei suutnud ju ometi kogu rahvaga võitlusse astuda ja ma ei tulnud ometi siia, nagu kardaksin ma oma elu pärast,“ seletas tema, minule heidetud pilgus tema hariliku kangekaelse jonnakuse ilme. Mina hoidusin tähendamast, et inimesed ei võinud ju teada, kas revolver oli laetud või mitte. Tal tuli otsida endale omamoodi rahuldust… „Igatahes ta polnud mitte laetud,“ kordas ta heatujuliselt, „ja sellepärast seisin ma paigal, ning küsisin neilt, milles on asi. See näis nad rabavat tummusega. Nägin, kuis üks neist varastest läks minema minu kohvriga. See pikakoivaline vana kelm Kassim (näitan teda teile homme) jooksis suurte lii-
