pandi vilets küna sõiduvalmis. Naised kiljusid mures, kui küna hakkas liikuma. Keegi jultunud vana nõid vandus võõra ära.
„Jim istus künas, nagu ma juba ütlesin, oma plekist kohvril, hoides laadimata revolvrit süles. Ta istus ettevaatlikult — millest pole miski väsitavam — ja nõnda sõitis ta maale, mille pidi täitma oma vooruste kuulsusega sisemaa sinistest mäetippudest kuni merelainete valge palistuseni. Esimesel jõekäärul ta kaotas silmist mere tema alaliselt töötavate voogudega, mis tõusid, vajusid ja kadusid, et uuesti tõusta — võitleva inimsoo täppis võrdkuju — ja nägi liikumatuid metsi, mis tugevasti juurdunud mulda, süstes vastu päikesepaistele igavesti püsivatena oma traditsiooni tumedas võimus nagu elu ise. Ja tema õnn istus loorituna ta kõrval, nagu idamaine mõrsja, kes ootab, et tema isand paljastaks ta näo. Ka tema oli tumeda ja vägeva traditsiooni pärija! Ometi ütles ta minule, et tema pole ennast kunagi tundnud nii rõhutuna ja väsinuna kui selles jõekünas. Ta ei võinud muid liigutusi teha, kui aga vargsi pool kookospähkli koort võtta, mis seisis tema jalge vahel, ja sellega ettevaatlikult keha hoides pisut vett künast välja tõsta. Ta avastas, kui hirmus kõva on istuda plekk-kohvril. Temal oli kangelaslik tervis, kuid mitu korda selle sõidu kestes tundis ta uimasusehoogu ja vahetevahel püüdis ta segaselt aimata selle villi suurust, mille päike põletas tema seljale. Ajaviiteks katsus ta ettepoole vahtides otsustada, kas see mudane ese, mis lamas veeserval, oli mõni puupakk või alligaator. Kuid varsti pidi ta selle toimingu jätma. Selles polnud mingit nalja: alati oli see ese alligaator. Üks neist plartsatas jõkke ja pidi peaaegu küna ümber lööma. Kuid see erutus möödus kohe. Pikal, tühjal jõekaldal oli ta väga tänulik ahvikarjale, kes tuli alla vee äärde ja saatis talle hirmsa sõimuvalingu järele. Selline oli tema tee oma suurusele lähenedes, mis oli tõelik, nagu
232
