lase ma kunagi mööda!…“ Suurepärane juhus! Noh, see oli suurepärane, kuid juhustest tuleb see, mis inimesed neist teevad, ja kuis võisin ma teada? Nagu ta ütles, isegi mina — isegi mina ei võinud tema õnnetusi unustada. See oli tõsi. Ja kõige parem oli, et ta läks.
„Minu paat jäi brigantiini sõiduvette maha ja mina nägin teda loojeneva päikese valguses oma mütsi tõstvat kõrgele pea kohal. Kuulsin segast hüüdu: „Te kuulete veel minust.“ Minu silmad olid merevee sädelusega tema jalge all liig pimestatud, kui et oleksin võinud teda näha selgesti; saatuselt oli juba nõnda määratud, et ma teda selgesti ei pidanud nägema; kuid ma võin teile kinnitada, et ükski inimene poleks võinud paista temast vähem „laiba sarnasuses“, nagu too segavereline õnnetuseronk oli äsja sõnastanud. Jimi küünarnuki all torkas silma selle väikese viletsakese nägu, mis vormilt ja värvilt tuletas meelde küpse kõrvitsat. Ka tema tõstis oma käe nagu allapoole sihitud hoobiks. Absit omen!“[1]
KAHEKÜMNENELJAS PEATÜKK.
„PATUSANI rand (ma nägin teda aastat kaks hiljem) on sirge ja sünge ning vahib aurusele merele. Madalaid kaljusid katvate roomavate taimede ja põõsaste tumerohelise lehestiku keskel paistavad punased teerajad roostekoskedena. Jõesuudme ümber laiuvad soised madalikud vaatega teravaile sinistele mäetippudele üle laialdaste metsade. Lahtisel merel seisab ahel saari — ahel süngeid, murenevaid kogusid — igaveses päikesesära virvenduses, nagu oleksid nad jäänused müürist, mille murdnud meri.
- ↑ Jumal hoidku ettetähenduse eest.
230
