oli ta toon asjalik ja kiretu. Tema tahtis selle džentlmeni viia Batu Kringi jõe suhu (Patusani linn „seisab oma asukohaga sisemaa pool kolmkümmend penikoormat“, tähendas ta). Kuid tema silmis, jätkas ta — tema endise sõnarohkuse asendas tüdinud, väsinud veendumus — oli see džentlmen juba „laiba sarnasuses“. „Mis? Mis te ütlete?“ küsisin mina. Tema tegi endale ehmatanult metsiku näo ette ja katsus jäljendada selja tagant läbipistmise toimingut. „Juba ära saadetud laiba taoline,“ seletas ta tolle talumatult ülespuhutud näoga, millega temataolised kujutlevad avaldada nutikust. Tema selja taga märkasin Jimi rahulikult naeratavana, käega viipavat, et katkestada karjatus minu huulil.
„Siis, segaverelase karjudes käske, kuna ta ise kippus tähtsusest pakatama, ja kriiksuvate raade ning raskete poomide tõustes, Jim ja mina seisime üksinda peapurjest alla tuule, kus haarasime teineteise käed ja vahetasime viimased tõttavad sõnad. Minu süda oli vabanenud tumedast meelepahast, mis oli hingitsenud kõrvuti huviga Jimi saatuse vastu. Segaverelase rumal lobisemine andis oodatavaile viletsusile ja hädaohtudele suurema reaalsuse kui Steini ettevaatlikud seletused. Selle tõttu teatud vormlikkus, mis oli ikka omane olnud meie kõnelustele, kadus täiesti; arvan, et nimetasin teda „kalliks poisiks“ ja tema lisas sõna „vanamees“ mingile pooleldi väljendatud tänule juurde, nagu oleks eesseisev risk ta aastate ja tundmuste poolest minuga ühesugusemaks muutnud. Oli silmapilk tõsist ja sügavat intiimsust, mis ootamatu ja üürike, nagu mõne igavestikestva ja päästva tõe pilk. Ta pingutas end minu rahustamiseks, nagu oleks tema meist kahest see küpsem. „Hea küll, hea küll,“ ütles ta ruttu ja tundmusega. „Tõotan ettevaatlik olla. Jah, ma ei pane midagi mängule. Mitte ainukest tsipakestki. Muidugi mitte. Ma kannatan välja. Ärge muretsege. Issand! Tunnen, nagu ei võiks miski minusse kinni hakata. Mis siis! Kõik on õnnestumises. Sellist suurepärast juhust ei
