tormas minema, hüüdes mulle „Elage hästi“ üle õla. Kuulsin läbi laevakülje ta häält paadimehi kiirusele sundivat ja laevapärast vaadates nägin ta paadi sõitvat ümber laevatohu. Tema istus kummardudes ettepoole ja kihutas sõudjaid taga hääle ning liigutustega; ja kuna ta hoidis revolvrit käes ja näis sihtivat paadimeeste pea pihta, siis ei unusta ma kunagi selle nelja jaavalase hirmunud nägusid ja nende hullumeelseid aerulööke, mis kahmasid selle vaatepildi mu silmist. Ja kui ma siis ümber pöördusin, oli esimeseks asjaks, mis mulle silma torkas, kaks padrunikarpi kajutilaual. Ta oli unustanud need kaasa võtta.
„Andsin käsu paadi silmapilk sõiduvalmis panna, kuid Jimi aerutajad hirmuga, et nende elu ripub juuksekarva otsas, seni kui see hullumeelne istub neil paadis, olid nii kärmad, et ennekui mina olin läbinud pool maad kahe laeva vahel, nägin juba Jimi ronivat pardale, kuhu anti ka tema kohver. Brigantiinil olid kõik purjed lahti, peapuri oli juba üles tõmmatud ja ankruvinn hakkas ragisema, kui mina astusin laevalaele: tema kapten, aasta neljakümnene käbe segaverelane, sinine flanellülikond seljas, elavad silmad, sidrunikarva ümmarik nägu ja väikesed harvad vurrud, mis langesid mõlemale poole pakse huuli, tuli naeratades vastu. Ometi selgus, et oma rahuldunud ja lõbusale välimusele vaatamata ta oli nukra iseloomuga. Minu märkusele vastates (kuna Jim oli silmapilguks alla läinud) ta ütles: „Oh jaa, Patusan.“ Tema pidi selle härra viima jõesuhu, kuid „ei kunagi mööda jõge üles“. Tema sorav inglise keel näis kuuluvat kuhugi sõnaraamatusse, mille kokku seadnud mõni hullumeelne. Kui mr. Stein oleks soovinud, et tema kapten, „sõidaks üles“, siis oleks ta „ausasti“ (arvan, ta tahtis öelda aupaklikult — kuid pagan teda teab) vastu „varanduste julgeoleku suhtes“. Kui seda poleks tähele pandud, siis oleks ta esitanud „alistumise lahkumiseks“. Kaksteistkümmend kuud tagasi oli ta sinna teinud oma vii-
