„Nõnda laskis ta ühtesoodu, unustades oma toidu, nuga ja kahvel käes (ta tabas mu hommikueinelt), kergelt punastunud ja silmad mõne varjundi võrra tumedamad, mis oli temas erutuse tunnuseks. Sõrmus olevat tal otsekui volikirjaks („See on midagi sellist, nagu loete raamatuist,“ tähendas ta heakskiitvalt vahele) ja vana Doramin tegevat tema heaks kõik võimaliku. Mr. Stein olevat kunagi päästnud Doramini elu — palja juhuse tõttu, nagu Stein ise tähendanud, kuid temal — Jimil — olevat selles asjas oma eriarvamus. Mr. Stein olevat just see õige mees sellise juhuse tabamiseks. Ükskõik. Juhus või kavatsus, kuid temale, Jimile, olevat see määratuks abiks. Annaks ainult jumal, et see kena vanamees pole vaheajal veel kõrvu pea alla pannud. Mr. Stein ei teadvat sellest midagi. Juba üle aasta polevat ta saanud mingeid sõnumeid; see rahvas seal pidavat lakkamatut sõda. ning jõgi olevat suletud. Pagana rumal! Kuid pole viga, küll tema juba leidvat prao, kust sisse pugeda.
„Ta avaldas minusse oma erutava lobisemisega sügavat mõju, ajas peaaegu hirmu peale. Ta oli jutukas nagu mõni poiss pika koolivaheaja eelõhtul lootuses, et teda ootavad mõnusad vembud, ning selline meeleolu täiskasvanud mehel, liiatigi praeguses seisukorras, on midagi harukordist, pisut hullumeelne, hädaohtlik, ebakindel. Ma olin parajasti valmis teda paluma võtta asju tõsiselt, kui ta pillas oma noa ja kahvli (ta oli hakanud sööma, õigem toitu alla kugistama — ebateadlikult) ning hakkas otsima midagi oma taldriku ümbert. Sõrmus! Sõrmus! Kuhu pagan ta… Ah! seal ta oligi… Ta pani oma suure käe sõrmuse peale ja katsus kordamööda kõiki oma taskuid. Issand! Oleks vast tükk, kui ta selle kaotaks. Ta mõtles tõsiselt, käsi rusikas. Õige! Ta riputab selle neetud asja endale kaela! Ja ta tahtis seda viibimata teostada, leides tüki paela (mis oli puuvillase saapapaela moodi). See siin! Sellest saab pael! Oleks ju pagana tükk, kui… Esimest korda tabas ta pilk minu nägu ja see rahustas teda
