„„Ärge mõistke mind võõriti,“ rääkisin vahele. „Ei seisa teie võimuses, mind midagi kahetsema panna.“ Ei tulevat mingeid kahetsusi ja kuigi tuleks, siis olevat see ainult minu enda asi: teisest küljest soovisin tal selgesti mõista, et see ettevõte, see — see — katse olenes temast endast; tema ise olevat selle eest vastutav, ei keegi muu. „Kuis nii? Kuis nii?“ kogeles ta, „just seda ma…“ Ma palusin teda mitte kohtlane olla ja tema oli nõutum kui kunagi varem. Ta olevat kõige paremal teel oma elu talumatuks muutma… „Kas arvate seda tõesti?“ küsis ta rahutult, kuid lisas silmapilgu pärast usaldavalt juurde: „Ma olin ju peaaegu hakkama saamas, eks olnud?“ Võimata oli temaga kurjustada: ma ei suutnud naeratust tagasi hoida ja ütlesin temale, et inimesed, kes nõnda talitavad, saavad vanul päevil kõrves erakuiks. „Pagan võtku neid erakuid!“ ütles ta kaasakiskuva elavusega. Muidugi ei olevat temal kõrve vastu midagi… „See rõõmustab mind,“ ütlesin mina. Sinna tulevat ka temal minna. Kuid ka seal leidvat ta küllaldaselt elu, julgesin mina lubada. „Jajah,“ ütles tema agaralt. Tema olevat soovi avaldanud, jätkasin mina järeleandmatult, ära minna ja ukse enese järel sulgeda… „Tegin ma seda?“ katkestas ta mind imeliku süngusehooga, mis näis teda katvat pealaest kuni jalatallani nagu mööduva pilve vari. Kõigest hoolimata oli ta ometi nii ilmekas. Imeline! „Tegin ma seda?“ kordas ta kibedalt. „Te ei või ometi öelda, et mina oleksin sellega suurt kära teinud. Pealegi võin ma sellest kinni pidada — ainult, pagan võtku, näidake mulle see uks…“ „Väga hea. Minge,“ ütlesin ma vahele. Ma võivat temale pühalikult tõotada, et see langeb tema selja taga kõvasti kinni. Tema saatus, milline see ka oleks, jäävat teadmatuks, sest kogu see maa, nii mäda kui see ka ei olevat, polevat siiski veel vahelesegamiseks küllalt küps. Saavat ta kord sinna, siis olevat see välismaailmale sama hea, nagu poleks ta kunagi elanudki. Temal ei olevat muud
