vus äriagentidena, vaid ajaloolise saatuse tööriistadena, tungides tundmatusse sisemise hääle aetuina, veretukse tõugatuina, tulevikuunistuse kutsutuina. Nad olid imelised ja peab möönma, nad olid valmis imeliseks. Nad andsid sellest nii külmavereliselt aru, kirjeldades oma kannatusi, merede vaatlusi, võõraste rahvaste eluviise ja hiilgavate valitsejate kuulsust.
„Patusanis leidsid nad hulgana pipart ja olid sügavalt mõjutatud sultani hiilgusest ning tarkusest; kuid pärast sajanditepikkust vaheldusrikast läbikäimist jäi maa kuidagi kord-korralt äriajamisest kõrvale. Võib-olla lõppes pipar otsa. Kuis see ka oli, aga praegu ei hooli sellest enam keegi; kuulsus on läinud, sultaniks on totter noormees, kelle pahemal käel kaks pöialt; oma ebakindla ja kerjusliku sissetuleku pitsitab ta viletsailt elanikelt ja sellegi varastavad temalt ta paljud onud.
„Seda tean muidugi Steinilt. Tema nimetas mulle nende nimed ja andis lühikese ülevaate nende elust ning igaühe iseloomust. Tema teadis pärismaalaste riikidest sama palju kui ametlikud asutisedki, kuid tema teated olid palju huvitavamad. Tema pidi teadma. Tema ajas nii paljudega äri ja mõnedes ringkonnis — nagu näiteks Patusanis — oli tema ettevõte ainus, mil oli Hollandi võimudelt luba seal oma agendi pidamiseks. Valitsus usaldas tema arukust ja iseendastki mõista pidi tema ise kogu riski enda peale võtma. Ka inimesed, kes tema juures ametis, mõistsid seda, kuid nähtavasti kattis tasu nende vaeva. Hommikueinel rääkis ta minuga sellest sootuks avameelselt. Niipalju kui tema teadis (viimased sõnumid olid kolmteistkümmend kuud vanad, nagu ta ütles täpsalt), oli loomulikuks seisukorraks äärmine ebakindlus elu ja varanduse suhtes. Patusanis oli vaenlikke jõude, ja üks neist oli radža Allang, sultani onudest kõige halvem, jõe valitseja, kes rõhus ja röövis kuni hävituseni pärismaalisi malailasi, kel oma täielikus kaits-
