himu või leina. Nagu suurte ettevõtete juhtide vaim kunagi, samuti on ka maa vaim üksikute inimelude suhtes ükskõikne. Häda kõrvalekaldujaile! Meie oleme olemas ainult senikaua, kui hoidume kokku. Tema oli kaldunud teelt kõrvale; ta ei olnud hoidunud teiste ligi; kuid tema oli sellest teadlik sellise intensiivsusega, et muutus liigutavaks, nagu ka inimese intensiivsem elu teeb tema surma liigutavamaks, kui on seda puu oma. Mina olin juhuslikult käepärast ja mind see liigutas. Muud midagi. Mind huvitas, millist teed mööda ta lahkub vaateväljalt. Mind oleks riivanud, kui ta oleks, näiteks, hakanud jooma. Maakera on ju nii väike ja mina kartsin, et millalgi tabab mind ehk mõni vesisilmne, pondunud näoga räpane hulgus, kel puuduvad tallad purjeriidest kingade all ja kes närutab küünarnukkidelt, paludes vana tutvuse tõttu viit dollarit laenuks. Te ju tunnete nende hernehirmutiste jubedalt lõbusat käitumist, kes tulevad viisakast minevikust, teie teate nende kähisevat hooletut häält, pooleldi kõrvale pöördunud häbematut pilku — neid kohtumisi, mis on inimesele, kes usub inimkonna solidaarsusse, raskemad kui vaimulikul viibida pattukahetsematu surija sängi ees. Tõtt öelda, see oli ainus hädaoht, mida võisin ette näha temale kui ka endale; kuid ma ei usaldanud ka oma kasinat kujutlusvõimet. Ma võisin ju ka jõuda millelegi halvemale, mida ma ei suutnud praegu ette näha. Ma ei võinud ometi unustada, kui fantastiline ta oli, ja sellised kalduvad igasse külge kaugemale, nagu oleks nende kõikuval pinnal kinnitatud eluankrul pikem ahel. Seda nad teevad. Ka hakkavad nad jooma. Võimalik, et ma teda sellise kartusega alandasin. Kuis võisin ma teada? Isegi Stein ei teadnud temast rohkem öelda, kui et ta oli romantiline. Ma teadsin ainult, et tema on üks meist. Ja milline õigus oli tal olla romantiline? Ma räägin oma loomusunnilisist tundmusist ja arutusist sellepärast nii palju, et mul on jäänud veel vähe rääkida temast. Tema oli minule olemas ja selle tõttu on ta olemas ka teile.
214
