Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/213

mitte mõnda asukohta, vaid maale endale, et kohata tema kehatut, igavest, muutumatut vaimu — jah, just need mõistavad kõige paremini tema karmust, tema päästvat võimu, heldust, mis peitub tema põlises õiguses meie truuduse ja sõnakuulmise peale. Jah! Vähesed meist mõistavad, kuid ometi tunneme seda kõik ja ma ütlen — kõik ilma erandita, sest need, kes seda ei tunne, ei tule arvesse. Igal rohukõrrel maa peal on oma paik, kust ta võtab oma elujõu, oma tugevuse; samuti on ka inimene juurtega selles maas, kust ta võtab oma usu ühes eluga. Ma ei tea, mil määral Jim seda mõistis, kuid ma tean, et ta tundis, tundis segaselt, kuid vägevalt mingi sellise tõe või illusiooni vajadust, — mul on ükskõik, kuis te seda nimetate, sest selles on nii vähe vahet ja see vahe loeb nii vähe. Tähtis on see, et ta oma tundmuse tõttu seda tähtsust taipas. Tema ei läinud nüüd enam kunagi koju. Ei, tema küll mitte. Ei kunagi. Oleks ta olnud võimeline maalilikkude tundmuste avaldamiseks, siis oleks see mõte pannud ta värisema ning ka teie väriseksite kaasa. Kuid tema polnud seda laadi, kuigi oli omal viisil küllalt ilmekas. Kojumineku mõte oleks muutnud ta kangeks ja liikumatuks, oleks ajanud pea longu, mokad mossi, avameelsed sinised silmad tumedalt kilama kulmude all, nagu seisaks ta millegi talumatu, millegi kuulmatu ees. Tema kõvas pealuus, mida tihe, kräsus juus kattis mütsina, peitus tõelist kujutlusvõimet. Minul see kujutlusvõime puudub (muidu oleksin praegu Jimist kindlamas arvamuses) ja ma ei mõtlegi kinnitada, nagu oleksin kujutlenud maavaimu tõusvana üle Doveri valgete kaljurüngaste, et minult, kes pöördusin koju nii-öelda tervete kontidega, küsida, mis ma olen teinud oma noorema vennaga. Seda eksitust ei võinud ma teha. Tean väga hästi, tema oli üks neist, kelle kohta ei tule järelepärimist; olin näinud paremaid mehi välja minevat, kaduvat, lõplikult hääbuvat, ilma et nad oleksid tekitanud põrmugi uudis-

213