lesin koju minna ja tema oli just sealt tulnud oma viletsate hädade ja varjutaoliste nõuetega, nagu oleks ta inimene, kes hingeldab udus kandami all. Ma ei või öelda, et oleksin teda kunagi selgesti näinud — isegi mitte noil päevil, kus kohtasin teda viimist korda; kuid mulle näis, et mida vähem ma teda mõistsin, seda enam köitis mind miski tema külge selle kahtluse nimel, mis on meie teadmiste lahutamatu osa. Ka iseendast ei teadnud ma palju rohkem. Ja pealegi, kordan teile, ma mõtlesin koju minna — sinna koju, mis küllalt kaugel, et kõik tema kolded võisid paista ainukese koldena, mille juures istumiseks on õigus ka kõige madalamal meist. Tuhandete kaupa, olgu kuulsad või tundmatud, rändame üle maapinna ja muretseme endale nime, raha või ainult koorukese leiba, kuid mulle näib, et kojuminek tähendab meile kõigile aruandmist. Meie tuleme tagasi oma ülemuse, sugulaste või sõprade juurde — nende juurde, kelle sõna me kuulame ja keda armastame; kuid isegi neil, kel pole kumbagi, need kõige vabamad, üksildasemad, ebavastutuslikumad ja sidumatumad — isegi neil, kelle tarvis kodul pole ainustki kallist nägu, lähedast häält — isegi neil tuleb kohata seda vaimu, mis asub maal, tema taeva all, tema õhus, tema orgudes, kõrgustikkudel, põldudel, vetes ja puis — mingi tumm sõber, kohtunik ja vaimustaja, öelge mis tahate, aga et osa saada kõige selle rõõmust, hingata tema rahu, näha tema tõde, selleks peab tagasi tulema puhta südametunnistusega. See kõik võib teile paista sentimentaalsusena; ja tõepoolest tahavad või suudavadki vähesed meist teadlikult vaadata tuttavate meeleliigutuste pinna alla. Seal on tüdrukud, keda armastame, mehed, kelle poole vaatame üles, õrnus, sõprus, juhused, lõbud! Kuid maksab tõsiasi, et peate oma tasu puudutama puhtate kätega, — ehk muidu muutub ta teie peos surnud leheks, okkaks. Ma arvan, et üksildased, kel puudub kolle või armastus, mida võiksid nimetada omaks, just need, kes pöörduvad tagasi
212
