„Patusan on ühe pärismaalise riigi kauge osa, mille peaasundus kannab sedasama nime. Teatud paigal jõe ääres, penikoormat nelikümmend merest, kus hakkavad paistma esimesed majad, võib näha tõusmas üle metsade tasapinna kahe lähestikku seisva mäe järsud tipud, mis lahutatud ainult kitsa praoga, otsekui mingi raske hoobi sünnitatud lõhega. Tõelikult pole nendevaheline org muud midagi kui kitsas kuristik; asundusest vaadatuna paistab kätte korrapäratu koonuse taoline, kaheks lõhestatud mägi, mille mõlemad pooled teineteisest pisut eemale kaldunud. Kolmandal päeval pärast täissaamist tõusis kuu, kui vaadata vabalt platsilt, mis Jimi maja ees (tal oli väga ilus pärismaalises stiilis maja, kui teda külastasin), otse mägede tagant, heites oma hajuva valgusega need mürakad alguses teravalt mustaks varjureljeefiks, ja varsti peale seda ilmudes peaaegu täiusliku kettana punaselt hõõgudes kuristiku servade vahele, et sealt ujuda minema üle mäetippude, nagu vaikses võidurõõmus põgenedes haigutavast hauast. „Imeline effekt,“ ütles Jim minu kõrval. „Maksab vaadata. Eks?“
„Ja see küsimus esitati isikliku uhkuse varjundiga, mis pani mind naeratama — nagu oleks tema käsi kaasa aidanud ka selle haruldase vaatemängu korraldamisel. Tema oli Patusanis nii paljugi asju korraldanud! Asju, mis oleksid võinud paista samuti väljaspool tema võimupiire, nagu on seda kuu ja tähtede liikuminegi.
„See oli arusaamata. See oli selle ülesande eriline omadus, kuhu Stein ja mina olime ta teadmatult tõuganud, omades ei mingit muud eesmärki, kui et aga teda koristada teelt; koristada tema enda teelt — nõnda peab seda mõistma. See oli meie peaeesmärk, kuigi tunnustan, et ehk ka mingi teine põhjus, mis oli mind pisut mõjutanud. Mul oli mõte mõneks ajaks koju minna ja võib-olla ma tahtsin — enam kui ise seda taipasin — enne ta koha peale toimetada — enne kohale toimetada, mõistate — kui lahkusin. Mina mõt-
