oleksin mina mõni haruldane putukas. „Seda ju õieti võibki teha,“ tähendas ta kohvi rüübates. „Ta teatud mõttes maha matta,“ seletasin mina. „Seda teha ei meeldi muidugi, kuid arvestades tema olemust oleks see ehk kõige parem.“ „Jah, ta on ju noor,“ arutas Stein. „Kõige noorem inimolend elavate seas,“ kinnitasin mina. „Schön. On olemas Patusan,“ jätkas ta samal toonil… „Ja see naine on juba surnud,“ lisas ta arusaamatult juurde.
„Muidugi ei tunne mina seda lugu; kuid ma aiman, et Patusan juba ükskord varemalt oli olnud mingi patu, üleastumise või õnnetuse hauaks. Võimata on siin Steini ennast kahtlustada. Ainuke naine, kes oli Steinile elades midagi tähendanud, oli malai neiu, keda ta nimetas „oma printsessist abikaasaks“ või haruldasemail meeleliigutusil „oma Emma emaks“. Kes oli see naine, keda ta nimetas ühenduses Patusaniga, seda ma ei tea, kuid tema vihjeist mõistsin ma, et see oli olnud haritud ja nägus hollandi-malai tüdruk traagilise või ainult kahetsusväärse saatusega, kelle eluloo piinarikkam osa oli kahtlemata tema abielu hollandi asumail kuski äriettevõttes ametnikuna teeninud malakka portugaallasega. Järeldasin Steini sõnust, et see inimene oli ebarahuldav enam kui ühes suhtes — üldiselt enam-vähem ebamäärane ja vastik. Ainuüksi tema naise pärast oli Stein ta nimetanud Stein & Co äriosakonna juhiks Patusani, kuid äriliselt polnud see korraldus õnnestunud, igatahes mitte ärile, ja kuna nüüd see naine oli surnud, siis tahtis Stein mõne teise agendiga seal õnne katsuda. Portugaallane, nimega Cornelius, pidas end ise väga teenerikkaks, kuid halvasti käideldud meheks, kel oleks oma võimete tõttu õigus paremale kohale. Jim pidi selle mehe asemele astuma. „Aga ma ei usu mitte, et tema lahkuks paigalt,“ tähendas Stein. „See ei puutu enam minusse. Ainult selle naise pärast mina… Aga ma arvan, tal on seal tütar jäänud järele ja kui see mees tahab sinna edasi jääda, siis võiks ta vana maja oma kätte jätta.“
210
