oli täis veetolmu. Tormis tundus nagu tigedat eesmärki, metsikut tõsidust tuulevingumises ja maa ning taeva jõhkras müras, mis oli nagu tema vastu sihitud ja ajas ta hirmul hinge kinni pidama. Ta seisis paigal. Talle näis, nagu oleks ta pandud virru lööma.
Teda tõugati. „Kutterisse!“ Poisid tormasid temast mööda. Mingi rannalaev, mis tuli sisse varju otsima, oli ankrus seisvale kuunarile otsa sõitnud ja keegi laevaõpetajaist oli õnnetust näinud. Poistekari ronis reelingile, seisis kobaras teevetite ümber. „Kokkupõrge. Just meie ees. Mr. Symons nägi.“ Tõuge pani ta komistuma vastu päramasti ja ta haaras köiest kinni. Vana õppelaev, mis aheldatud sadamaankrusse, värises üleni, pöörates nina kergesti vastu tuult, ja ümises oma kehva taklasiga madalal bassihäälel hingeldavalt laulda möödunud noorusest merel. „Paat alla!“ Ta nägi meestega täidetud paadi ruttu kaduvat reelingi taha ja tormas talle järele. Ta kuulis laksatust veel. „Las minna; köied lahti!“ Ta kummardus üle reelingi. Piki jõge keesid vahused joad. Tihenevas pimeduses võis näha kutterit voogude ja tuule nõiavõimus, mis silmapilguks hoidis ta laeva ees visklevana paigal. Temast tõusev lõikav hääl ulatus vaevalt Jimi kõrvu: „Korraga, te noored jõnglased, kui tahate kedagi päästa! Korraga!“ Ja äkki tõstis paat oma nina kõrgele ning karates tõstetud aerudel üle laine, murdis üürikese nõiavõimu, mille heitnud temale tuul ja veevood.
Jim tundis endal õlast kõvasti kinni võetavat. „Liig hilja, mu poiss!“ Laevakapten pani oma takistava käe noorukile, kes oli valmis üle parda hüppama, ja see tõstis silmad, kaotuse teadlik piin pilgus. Kapten naeratas kaastundlikult. „Järgmisel korral läheb paremini. See õpetab teid kärmas olema.“
Kutter võeti heleda hurraahüüdega vastu. Ta tuli tantsides tagasi, pooleni vett täis, kaks hingetut meest paadi põhjas lokslevas vees. Tuule ja mere müra ning ähvardused tundusid Jimile nüüd üsna põlgusväärsetena
