et nad räägiksid teaduslikult nende koosseisust, raskusest ja teest — nende liikumise korratusist, nende valguse kõrvalekaldumisest — omataoline teaduslik keelepeks. Samuti on lugu ka Patusaniga. Bataavia valitsuse siseringkonnis tehti temast vihjavalt juttu, eriti mis puutus tema korratusisse ja kõrvalekaldumisisse, ja vähestele, väga vähestele oli ta nime järgi tuntud ka äriilmas. Ometi polnud keegi seal käinud ja ma arvan, et keegi ei tahtnudki isiklikult sinna minna, nagu ka täheteadlane, ma arvan, avaldaks valju protesti, kui teda tahetaks küütida kuhugi kaugele taevakehale, kus ta maiste sidemete katkedes seisaks abitult tundmatut taevast vaadeldes. Ometi pole ei taevakehadel ega ka täheteadlastel Patusaniga midagi tegemist. Jim oli see, kes läks sinna. Tahtsin teile ainult mõista anda, et kui Stein oleks ta mõnele viienda järgu tähele toimetanud, ka siis poleks muutus võinud suurem olla kui nüüd. Tema jättis maha oma maised eksimused ja seni omandatud kuulsuse, sest seal olid tema kujutlusvõimele hoopis uued tingimused töötamiseks. Sootuks uued, sootuks iseäralikud. Ja tema sai nendega imehästi hakkama.
„Stein oli mees, kes teadis Patusanist rohkem kui ükski teine. Isegi rohkem, arvan ma, kui oli teada valitsuse ringkonnis. Pole vähimatki kahtlust, tema oli seal käinud kas oma liblikajahi päevil või ka hiljemalt, kui ta püüdis oma parandamatul moel näputäie romantikaga maitsvamaks teha oma ärimeheliku köögi rasvaseid roogasid. Kogu saarestikus leidus vähe kohti, mida tema poleks näinud nende algupärases hämarikuseisundis, ennekui valgus (isegi elektrivalgus) viidi sinna suurema kõlbluse — nojah — muidugi — ja ka suurema kasu otstarbel. See oli järgmisel hommikul pärast meie kõnelust Jimist, kui Stein nimetas seda paika, pärast seda kui olin korranud õndsa Brierly sõnu: „Laske te poeb kakskümmend jalga maa alla ja jääb sinna.“ Ta vaatas mulle otsa huvitatud tähelepanuga, nagu
