likkust, mida ta oli osanud jälgida kõikumatul sammul ja mis oli alustunud viletsas ümbruses, kuid oli rikas suuremeelset vaimustusest, sõprusest, armastusest, sõjast — kõigist romantika ülevaist sugemeist. Minu toa ukse all vaatas ta mulle otsa. „Jah,“ ütlesin, nagu jätkaksin vaidlust, „ja muude asjade seas teie unistasite narrilt teatud liblikast; aga kui ühel ilusal hommikul see unistus astus teile teele ette, siis ei lasknud te seda hiilgavat juhust käest libiseda. Ega lasknud ju? Kuna aga tema…“ Stein tõstis oma käe. „Ja kas teie teate, kui palju juhuseid mina olen lasknud käest libiseda, kui palju unistusi olen kaotanud, mis sattusid minu teele?“ Ta raputas kahetsevalt pead. „Mulle näib, mõned neist oleksid olnud väga ilusad, kui oleksin nad teostanud. Teate teie, kui palju neid on? Võib olla, ma isegi ei tea seda.“ „Kas tema omad olid ilusad või mitte, kes võib öelda,“ laususin mina, „et tema tunneb ainult seda ühte, mida ta ei tabanud.“ „Igaüks tunneb ühte või kahte sellist,“ ütles Stein, „ja selles ongi see häda — suur häda…“
„Ta andis ukselävel kätt ja piilus ülestõstetud käe alt minu tuppa. „Magage hästi. Ja homme peame tegema midagi praktilist — praktilist…“
„Kuigi tema oma tuba oli seal kaugemal minu omast, nägin teda tuldud teed tagasi pöörduvat: ta läks oma liblikate juurde.“
KAHEKÜMNEESIMENE PEATÜKK.
„MA ei usu, et ükski teist oleks kuulnud Patusanist,“ algas Marlow uuesti pärast vaikimist, mille kulutas hoolikaks sigarisüütamiseks. „See on ükskõik; kubisevalt täidetud öises taevas leidub nii palju ilmakehi, millest inimkond pole kunagi midagi kuulnud, sest need seisavad väljaspool tema tegelikku elu ja neil pole kellegi kohta mingit maist tähendust, välja arvatud ainult täheteadlastele, kellele makstakse selle eest,
208
