kahe mehe kujud ja kahe leegi helgid hetkeks nähti vaikseina hiilivat läbi kristallise tühjuse sügavikkude. Tema astus viisaka kummardusega aeglaselt samm maad ees, näos sügav rahu, nagu kuulaks ta midagi; linased, valkjate kiududega põimitud juuksed langesid hõreda nappusega tema vaevalt kõverdatud kaelale.
„Tema on romantiline — romantiline,“ kordas ta. „Ja see on väga halb — väga halb… Ka väga hea,“ ta lisandas. „Aga on ta siis seda?“ pärisin mina.
„„Gewiss,“ vastas tema ja hoidis küünlajalga kõrgel, ilma et oleks minule otsa vaadanud. „Ilmsesti! Mis on see, mis ajab teda sisemise valu kaudu iseennast tundma õppima? Mis on see, mis teeb ta teile ja minule — olevaks?“
„Sel silmapilgul oli raske uskuda Jimi olemasolu, mis sai alguse kuski maapastori majas, olles varjatud inimhulgaga nagu tolmupilvega ja vaigistatud elu ja surma vastupidiste nõuetega siin ainelises maailmas — kuid ometi tema hävinematu reaalsus andis end minule tunda veenva ja paratamatu jõuga! Ma nägin teda elavalt, nagu oleksime liikudes läbi kõrgete, vaiksete ruumide — keset viirastuvate valgushelkide läiget ja inimkujude äkilist ilmumist ühes värisevate leekidega mõõtmatus ja läbipaistvas sügavuses — lähenenud absoluutsele tõele, mis nagu ilugi, voogab petlikuna, tumedana, pooleldi sukelduvana salapärasuse vaikseis vetes. „Võib-olla, et ta on,“ möönsin mina kerge naeruga, mille ootamatult vali vastukõla sundis mind kohe oma häält vähendama; „kuid et teie olete, selles olen kindel.“ Pead rinnale lastes ja küünlajalga kõrgele tõstes, hakkas Stein jällegi edasi minema. „Noh, aga ka mina olen olemas,“ ütles ta siis.
„Tema käis minu ees. Minu silmad jälgisid tema liigutusi, kuid mis ma nägin, polnud mitte ärijuht, mitte ka oodatud külaline õhtustel vastuvõttudel, õpetatud seltside kirjavahetaja ega siia sattuvate looduseuurijate külalahke peremees; ma nägin ainult tema saatuse tõe-
