„„Jah! See hirmus asi on väga kentsakas. Inimene, kes selleks sündinud, langeb unistusse, nagu teine inimene langeb merre. Kui ta katsub välja õhku ronida, nagu teevad vilumatud, siis upub ta — nicht wahr? Ei! Mina ütlen teile: purustavaile loodusejõududele tuleb alla heita ja oma käsi ning jalgu pingutades tuleb sügavat, sügavat merd sundida end peal kandma. Nõnda on lugu, kui küsite minult — kuis olla?“
„Tema hääl paisus haruldaselt tugevaks, nagu oleks talle seal kaugel hämaruses kõrva sosistatud erilist tarkust. „Mina ütlen teile: ka siin on ainult üks tee.“
„Oma tuhvlite kiire suss-sussiga tuli ta nõrgas valguses hämaralt nähtavale, kust ilmus äkki heledasse lambiringi. Tema väljasirutatud käsi sihtis püstolina minu rinnale; tema sügaval pealuus istuvad silmad näisid mu läbi puurivat, kuid tema tuksatavad huuled ei lausunud sõnagi ja karge ülevuse kindlus, mis paistis videvikus, kadus tema näolt. Käsi, mis näitas mu rinna pihta, langes alla ja pikkamisi lähenedes pani ta selle pehmelt mu õlale. On olemas asju, ütles ta nukralt, mida ei või ehk kunagi öelda, kuid tema olevat nii palju elanud üksinda ja sellepärast ta unustavat mõnikord — unustavat. Valgus oli hävitanud kindluse, mis oli teda vaimustanud eemal pimeduses. Ta istus ja, surudes mõlemad küünarnukid lauale, hõõrus oma otsaesist. „Ja ometi on see tõsi — ometi on see tõsi. Sukelduda hävitavasse loodusejõudu…“ Ta rääkis vaiksel toonil, üks käsi ühel, teine teisel palgel, ilma et oleks vaadanud mulle otsa. „Nõnda pidi see minema. Järgneda unistusele, ikka jälle järgneda unistusele ja nõnda edasi — ewig — usque ad finem…“[1] Tema veendunud sosin näis minu silme ette tõstvat tohutu ja ebamäärase avaruse, nagu oleks see mingi pime silmaring hommikuhämaras kuski tasandikul —
- ↑ Igavesti… kuni lõpuni.
