on küsimus…“ Ta jätkas kaastundlikult peaga nokutades: „Kuis olla! Ah! Kuis olla.“
Ta tõusis üles, toetades sõrmeotsad lauale.
„„Meie tahame nii mitmesugusel viisil olla,“ algas ta jällegi. „See suurepärane liblikas leiab väikese mustusehunniku ja istub vaikselt sinna otsa, kuid inimene ei taha kunagi oma mustusehunnikul paigal püsida. Tema tahab olla nii ja siis tahab ta olla teisiti…“ Ta tõstis oma käe üles ja langetas ta jällegi… „Tema tahab olla püha ja tema tahab olla ka saatan — ja iga kord ta suleb oma silmad ja leiab enda olevat peene poisi — nii peene, nagu ta üldse ei võigi olla… Unes…“
„Ta laskis klaaskaane alla langeda, automaatne lukk klõpsatas teravalt, ja võttes kasti oma mõlema käe vahele, kandis ta tema pühalikult määratud paigale, siirdudes lambi heledast ringist nõrgema valguse valda — lõpuks kujutusse hämarusse. Sel oli kummaline mõju — nagu oleksid need mõned sammud kandnud ta välja siit käegakatsutavast ja segasest maailmast. Tema kõrge kuju, millelt rööviti nagu ainelisus, hõljus ebamääraste liigutustega kummardudes üle nägematute asjade; tema hääl, kostes kaugusest, kus teda ennast võis seletada salapäraselt teotsemas ebaaineliste muredega, polnud enam kuiv ja kaine, vaid näis paisuvat mahukaks ja pühalikuks mahendatuna eemaldumisest.
„„Ja et alati ei saa oma silmi kinni hoida, siis tulevad need tõsised hädad — südamepiin — maailmavalu. Ütlen teile, mu sõber, pole hea, kui leiate, et ei või oma unistusi teostada, sest et teie pole selleks kas küllalt tugev või küllalt tark. Jaa!… Ja ometi olete kogu aja nii pagana peen poiss! Wie? Was? Gott im Himmel! Kuis võib see olla? Ha, ha, ha!“
„Liblikate haudade vahel kohmitsev vari naeris mürisevalt.
204
