„„Ei midagi nii täiuslikku,“ vastasin mina, tundes äkki end arastatuna igasuguste kahtlustega. „Inimene!“
„„Ah nii!“ pomises ta ja tema naeratavalt minu poole pööratud nägu muutus tõsiseks. Ja kui ta oli natuke aega mulle otsa vaadanud, ütles ta pikkamisi: „Noh, ka mina olen inimene.“
„Täpsalt seesugune ta oli; tema oskas olla nii suuremeelselt julgustav, et pani pelgliku inimese veel pihtimuse lävelgi kõhklema; kuid minu kõhklemine ei kestnud kaua.
„Ta kuulas, mis mul öelda, jalad ristamisi. Vahetevahel tema pea kadus hoopis suitsupahvakusse, kust kostis ainult kaastundlik urin. Kui lõpetasin, võttis ta jala põlvelt, pani piibu kõrvale, kummardus tõsiselt minu poole, küünarnukid toolitugedel, sõrmeotsad koos.
„„Mõistan väga hästi. Tema on romantiline.“
„Stein oli teinud juhtumile minu asemel diagnoosi, ja alul ma otse imestasin, kui lihtne see oli; tõepoolest sarnaneski meie kõnelus väga arstlikule nõupidamisele — Stein oma õpetatud välimusega istus laua ääres toolil, mina murelikuna teisel tema ees, pisut kõrval — nii et oli üsna loomulik küsida:
„„Mis peab tegema?“
„Tema tõstis pika esisõrme üles.
„„On olemas ainus vahend! Üksainus asi võib meid arstida, nii et meie poleks enam meie ise!“ Sõrm langes terava löögiga lauale. Juhtum, mis ta alguses osanud teha nii lihtsaks, muutus ehk veelgi lihtsamaks ja — täiesti lootusetuks. Järgnes väike vaheaeg. „Jah,“ laususin mina, „õigust öelda, küsimus pole selles, kuis terveks saada, vaid kuis elada.“
„Ta nokutas möönvalt pead, pisut nukralt, nagu näis. „Jah, jah! Nagu ütleb teie suur laulik: See
