„So halt’ ich’s endlich denn in meinen Händen, |
Ta andis viimasele sõnale oma äkki langetatud häälega erilise toonituse ja tõmbas pikkamisi silmad minu näolt. Ta hakkas asjalikult ja vaikselt laadima oma pikavarrega piipu ja surudes pöialt tota avausele, vaatas jällegi tähendusrikkalt mulle otsa.
„„Jah, armas sõber. Tol päeval polnud mul enam midagi soovida; oma peavaenlase olin tublisti vihale ajanud; olin noor ja tugev; mul olid sõbrad; mul oli naise armastus; mul oli laps, kes täitis kogu mu südame — ja isegi see, millest olin näinud und, tuli mulle pihku!“
„Ta tõmbas tikust tuld, mis leegitses heledasti. Tema mõtlik, rahulik nägu tõmmahtas korraks.
„„Sõber, naine, laps,“ ütles ta pikkamisi, vahtides väikesse leeki — „puuh!“ Ta puhus tuletiku surnuks. Siis ta ohkas ja pöördus jällegi klaaskasti poole. Õrnad ja ilusad tiivad värisesid nõrgalt, nagu oleks Steini hingus üürikeseks andnud tagasi elu tema toredale unistuste esemele.
„„Töö,“ algas ta äkki, näidates käega laialipillatud paberiribadele, ja jätkas siis oma harilikul rõõmsal toonil: „töö teeb suuri edusamme. Ma kirjeldasin seda haruldast eksemplari… Na! Ja mis head toote siis teie?“
„„Tõtt öelda, Stein,“ rääkisin ma jõupingutusega, mis mind üllatas, „ma tulin siia, et teile ühte eksemplari kirjeldada…“
„„Liblikas? küsis tema uskmatu ja naljaka agarusega.
- ↑ Nõnda siis hoian teda lõpuks oma käes ja nimetan teda teatud mõttes omaks.
202
