naine,“ ütles ta, „käskides mind olla ettevaatlik ja katsuda enne pimedat tagasi jõuda, ning milline kuulmatus see olevat, et sõidan üksi. Meil olid sõjapäevad ja maa ei olnud rahulik; minu inimesed panid parajasti akendele kuulikindlaid luuke ja laadisid püsse ning naine palus tema pärast mitte muretseda. Tema kaitsvat maja kõigi vastu, kuni mina jõuan tagasi. Ja mina naersingi pisut lõbusasti. Mulle meeldis teda näha nii tublina, noorena ja tugevana, sest ka mina olin siis noor. Väraval haaras ta mu käe, pigistas seda tugevasti ja taandus. Ma pidasin hobuse värava taga seni paigal, kui kuulsin, et riivid lükati väravale ette. Üks minu suuri vaenlasi, keegi suurtsugu mees — ka suur kaabakas — kolas oma rühmaga ümbruskonnas ringi. Ma kihutasin neli, viis penikoormat nelja. Öösel oli sadanud vihma, kuid udu oli juba üles tõusnud — oli tõusnud ja maapind oli puhas; see seisis naeratades minu ees, nii värskena ja süütuna — nagu väike laps. Äkki antakse kogupauk — vähemalt kakskümmend pauku, nagu mulle näis. Kuulen oma kõrva ääres kuule laulvat ja minu kübar kargab kuklasse. See oli väike intriig, mõistate. Nad lasksid vaese Mohammedi mu välja kutsuda ja seadsid ise lõksu üles. Mõistan äkki kõik ja mõtlen — see vajab muidugi pisut korraldamist. Mu hobu norskab, kargab ja jääb seisma, mina langen pikkamisi ettepoole, peaga hobuselakale. Hobu hakkab edasi minema ja teise silmaga näen üle kaela väikest suitsu pahemal käel bambuspõõsa kohal. Mõlgutlen… Ahaa! mu sõbrad, miks ei oodanud te pisut kauem, ennekui lasksite? See pole teil veel gelungen[1]. Oh ei! Ma sain parema käega tasa, tasa oma revolvri pihku. Lõpuks polnud neid kaabakaid rohkem kui seitse. Nemad kargavad rohu seest üles ja pistavad jooksma, sarongid ülal, hõljutades odasid peade kohal ja karjudes üksteisele — hobune tulevat
- ↑ Õnnestunud.
200
