konnas lühikest aega enne seda, kui uus halvatuslöök kutsus ta siit ilmast. Tema oli tüse mees, kel patriarhi habe ja mõjuv kuju. Ta astus nõupidamisruumi silmapilgul, mil kõik radžad, ilalakkujad ja pealikud olid koos ühes kuningannaga, kes oma paksu ja kortsus näoga (väga vaba kõneviisiga, nagu Stein ütles) toetus patjadele kõrgel asemel baldahiini all. Vanamees vedas oma jalga järel, lüües kepiga vastu põrandat, võttis Steini käest kinni ja viis ta üles kuninganna aseme ette. „Vaadake, kuninganna, ja ka teie, radžad, see siin on minu poeg,“ hüüdis ta valju häälega. „Mina olen äri ajanud teie isadega, ja kui mina suren, ajab tema äri teiega ja teie poegadega.“
„Selle lihtsa formaalsusega päris Stein šotlase eesõigustatud seisukorra ja kogu tema varanduse ühes kindlustatud majaga ainukese laevasõiduks kõlvulise jõe kaldal kogu maal. Varsti pärast seda suri vana kuninganna, kes oli oma kõneviisis nii vaba, ja maa muutus rahutuks paljude trooninõudlejate tülide tõttu. Stein ühines ühe noorema poja parteiga, selle omaga, kellest ta kolmkümmend aastat hiljem ei rääkinud muidu, kui nimetades teda oma „vaeseks Mohammed Bonsoks“. Nemad mõlemad sooritasid hulga kangelastegusid; neil olid imelised seiklused ja kord piirati terve kuu aega vana šotlase maja, kus sees istus ainult paarkümmend meest terve maleva vastu. Arvan, et pärismaalased räägivad sellest sõjast veel tänapäevgi. Samal ajal näib aga Stein olevat kinni püüdnud iga liblika, mis talle teele sattus. Pärast kaheksa-aastast sõda, rahuläbirääkimisi, teeseldud rahu, äkilisi mässusid, leppimisi, äraandmisi jne. ning just silmapilgul, mil rahu näis olevat jäädavalt jalule seatud, tapeti „vaene Mohammed Bonso“ tema oma kuningliku asukoha väravas hetkel, kui ta tuli kõige ülevamas tujus õnnestunud metskitse-jahilt. See sündmus muutis Steini seisukorra äärmiselt ebakindlaks, aga võib-olla oleks ta jäänud paigale, kui ta poleks lühikest aega peale seda kaotanud Mohammedi