Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/196

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

peenejalgseil väikesil laudadel. Üks neist kastidest oli oma paigalt ära tõstetud ja seisis kirjutuslaual, mis oli üle külvatud pikerguste, peene käekirjaga täidetud paberiribadega.

„„Nõnda näete mind — nõnda,“ ütles ta. Tema käsi asetses kasti kohal, kus haruldaselt suur liblikas laiutas oma pronkstiibu, mille pikkus seitse tolli või enam ja mida läbistasid delikaatsed, helevalged joonekesed, kuna ääri ehtisid toredad kollased laigud. „Ainult üks selline eksemplar leidub teil Londonis ja ei kuski mujal. Oma väikesele sünnilinnale pärandan selle kogu. Midagi minust. Parima.“

„Ta kummardus toolil ettepoole ja vahtis tungivalt, lõug üle kasti serva. Mina seisin tema selja taga. „Imeline,“ sosistas ta ja näis unustavat minu olemasolu. Tema elulugu oli tähelepanuväärne. Ta oli sündinud Baieris ja oli kahekümnekaheaastase noormehena osa võtnud 1848. a. revolutsioonilisest liikumisest. Kuna ta oli raskesti kompromitteeritud, siis oskas ta kuidagi põgeneda ja leidis alguses ulualust kuski vaese vabariikliku kellassepa juures Triestis. Sealt siirdus ta Tripolisse, kaasas kandam odavaid kelli tänaval müütamiseks — kaugeltki mitte hiilgav algus, kuid see muutus peagi küllalt õnnelikuks, sest siin ta tutvus kellegi hollandi ränduriga, kes väga kuulus, nagu arvan mäletavat, kuid kelle nime olen unustanud. See oli loodusteadlane, kes võttis noormehe oma abilisena kaasa idamaile. Nemad rändasid saartel üheskoos ja üksikult ümber ning korjasid aastat neli putukaid. Siis sõitis loodusteadlane koju, kuna aga Stein, kel polnud kodu olemaski, jäi kellegi vana ärimehe juurde Tselebesi sisemaale — kui Tselebesil üldse on olemas mingi sisemaa. See vana šotlane, ainus valge mees, kel tol ajal luba asuda maal, oli eesõigustatud sõber Wajo riikide peavalitseja juures, kes oli naine. Sagedasti kuulsin Steini jutustavat, kuidas see vanamees, kelle teine külg kergelt halvatud, tutvustas teda pärismaalises hooviring-

196