hõljumisega klaaside all kandis tema nime kuulsuse üle terve Maakera. Selle kaupmehe, seikleja ja varemalt ka ühe malai sultani nõuandja nimi (sultanist rääkides ütles ta ikka: „minu vaene Mohammed Bonso“) sai mõne külimitu surnud putukate tõttu kogu Euroopa õpetatud isikuile tuttavaks, kel polnud vähimatki aimu ja kes kindlasti ei tahtnudki aimu saada tema elust ja iseloomust. Mina, kes ma teda tundsin, pidasin teda ülimal määral kohaseks vastu võtma minu avaldusi raskustest Jimiga kui ka minu endaga.“
KAHEKÜMNES PEATÜKK.
„ÕHTUL hilja astusin ta töötuppa, minnud läbi toreda, kuid tühja söögitoa, mis tumedasti valgustatud. Maja oli vaikne. Minu ees astus vanaldane inetu jaavalane-teener, kes kandis midagi livree taolist, mis koosnes valgest kuuest ja kollasest sarongist[1], ja kes peale seda, kui oli avanud minu ees ukse, hüüdis tasakesi: „Oo härra!“ ning astudes kõrvale kadus salapärasel viisil, nagu oleks ta olnud vaim, mis kehastunud silmapilguks ainult selle teenistuse täitmiseks. Stein pöördus ühes tooliga ümber ja kergitas samal silmapilgul ka oma prillid otsaesisele. Ta tervitas mind oma rahulikul ja humoorikal häälel. Ainult ühte tema toa nurka, nimelt sellesse, kus seisis kirjutuslaud, heitis heledat valgust varjuga varustatud lamp, kuna avara ruumi ülejäänud osa sulas koopana vormitusse pimedusse. Kitsad riiulid, mis täidetud tumedate ühte laadi ja värvi kastidega, seisid ümberringi piki seinu, mitte põrandast laeni, vaid musta vööna nelja jala laiuselt. Putukate katakombid. Ebakorrapäraste vahemaade kaupa oli üles riputatud puutahvlikesi. Valgus küündis ühele neist ja sõna Coleoptera hiilgas oma kuldtähtedega salapäraselt avara tumeduse kohal. Klaaskastid, milles seisid liblikatekogud, asetusid kolmes reas
- ↑ India kehakate.