kokku korjata. Mitte tema rikkus ja lugupeetavus polnud selleks põhjuseks, mis ajas mind temalt nõu küsima. Mina tahtsin oma raskused usaldada temale sellepärast, et tema oli usaldusväärsemaid inimesi, keda ma kunagi tundnud. Lihtsa, väsimatu ja intelligentse heasüdamluse pehme valgus helkis tema pikal, habemetul näol. See oli sügavate allapoole jooksvate kortsudega ja kahvatu nagu inimesel, kes saatnud oma päevi mööda istudes — millisest olukorrast oli ta aga kaugel ära. Tema juuksed olid õhukesed ja üle pea kammitud tüsedalt ja kõrgelt otsaesiselt. Jäi mulje, et ta pidi olema kahekümneselt peaaegu samasuguse välimusega olnud nagu praegu kuuekümneseltki. See oli õpetlase nägu; ainult silmakulmud — peaaegu valged, paksud ja kräsus — ühes otsustava terava pilguga nende alt ei seisnud hästi kooskõlas tema võiks-öelda õpetatud välimusega. Tema oli pikk ja painduv; tema pisut vimmas seisund ühes süütu naeratusega näol andis talle heatahtluse ilme teie sõnade kuulamiseks; tema pikad käsivarred ühes suurte kahvatute kätega tegid harvu, mõtlikke liigutusi, mis mõjusid tähendavalt ja selgitavalt. Mina kõnelen temast pikemalt, sest et ühes selle välimusega, millega liitus otsekohene ja heatahtlik loomus, see mees omas ka vaimse kartmatuse ja kehalise vahvuse, mida oleks võinud nimetada arutuks, kui ta mitte poleks tundunud keha loomuliku funktsioonina — nagu on seda näiteks hea seedimine — täiesti ebateadlikuna. Mõnikord öeldakse inimesest, tema hoidvat oma elu enda käes. Selline ütlus ei oleks temale hästi hakanud; oma elu algaastail idas mängis ta sellega palli. See kõik oli minevikus, kuid mina tundsin tema elulugu ja tema rikkuse algallikaid. Tema oli ka päris väljapaistev looduseuurija, või õigemini, õpetatud koguja. Tema eriala olid putukad. Tema Buprestidae’de ja Longicornus’te korjandused — kõik putukad — koledad pisitillukesed peletised, mis isegi surnuina ja liikumatuina tundusid olevat kurjad, ja tema liblikatekogu oma elutute tiibade ilu ja
194
