mus ei kõlba!…“ See lugu oli ta äärmiselt tundlikuks teinud.
„See oli tema kõige halvem lugu neil päevil, mil ta viibis — ütleme, paos. Ükski ei võinud seda rohkem kahetseda kui mina, sest kuigi teda meelde tuletades öeldi: „Oh jaa! tean, tema on siin kaugel palju ümber kolanud,“ ometi oli ta tänini jõudnud end hoida purustamise ja vigastamise eest. Ent see viimane asi tegi mu tõsiselt rahutuks, sest kui tema haruldane tundlikkus hakkas teda pikapeale kiskuma kõrtsikaklustesse, siis kaotas ta varsti oma rahuliku, kuigi tõreda narri nime ja omandas hariliku logeleja oma. Kõigele oma usaldusele vaatamata, mis mul oli tema vastu, pidin ma ometi tahes või tahtmata mõtlema, et sellisel juhul nimest kuni asja eneseni on ainult üks samm. Arvan, te mõistate, et sel korral ei võinud ma oma käsi temast puhtaks pesta. Ma viisin ta Bankokist omal laeval ära ja meil oli kaunis pikk sõit. Hale oli vaadata, kuis ta iseendasse kokku tõmbus. Meremees, isegi lihtsa reisijana, tunneb laeva vastu huvi ja vaatleb ümbritsevat mereelu kas-või sama arvustava naudinguga, millega silmitseb maalija mõne teise tööd. Sõna otseses mõttes tema „asub laevalael“, kuid minu Jim puges enamasti ikka alla, nagu sõidaks ta jänesena kaasa. Temast mõjus minussegi nii nakkavalt, et hoidusin rääkimast elukutselisist asjust, mis oleks muidu olnud nii loomulik kahe meremehe vahel teekonna kestel. Terved päevad meie ei vahetanud ainustki sõna; mul oli äärmiselt vastumeelt tema juuresolekul oma ohvitseridele käske anda. Sagedasti, kui olime üksinda laevalael või kajutis, me ei teadnud, kuhu panna oma silmad.
„Mina viisin ta De Jonghi juurde, nagu teate, ja olin küllalt rõõmus, et talle üldse paiga leidsin, olles siiski veendunud, et tema seisukord hakkas muutuma väljakannatamatuks. Ta oli kaotanud osa sellest painduvusest, mis oli talle tänini võimaldanud peale iga langust tagasi karata oma endisele paigale. Ühel päeval
192
