äärseis kolgasteski. Schomberg, keegi karune ja mehine elsaslane, kel taltsutamatu tung iga kohaliku skandaalse loo edasijutustamiseks ja kelle hotellis Jim elas, surus harilikult küünarnukid lauale ja laskis neile külalistele, kes tahtsid ühes kallimate jookidega ka teadmisi omandada, osaks saada ilustatud teisendi seal sündinud loost. „Ja pidage meeles, kenam poiss, keda kunagi võite kohata,“ kõlas harilikult tema suuremeelne lõpp; „tore mees.“ Et Jim Bankokis kuus kuud välja kannatas, siis räägib see väga selle juhusliku hulga kasuks, kes külastas Schombergi asutist. Ma panin tähele, et inimesed, ka võhivõõrad, kohtlesid teda nagu kena last. Tema kombed olid tagasihoidlikud, kuid sealjuures näis, et ükskõik kuhu ta ka läks, ikka võitis ta endale sõpru oma isikliku esinemise, oma juuste, silmade ja naeratusega. Pealegi polnud ta rumal. Kuulsin Siegmund Yuckerit (kes oli sünnilt šveitslane), seda vaikist olendit, keda piinas kõhunõrkus ja kes oli sedavõrt nõder, et iga sammu juures, mis ta astus, tema pea tegi veerand ringi, — kuulsin teda tunnustavalt ütlevat, et nii noore mehe kohta olevat tal „suur maht“, nagu oleks siin tegemist ainult kantmõõtudega. „Miks mitte teda sügavamale maa sisse saata?“ küsisin mina nõuandvalt. (Vennastel Yuckeritel olid sügaval maa sees kontsessioonid ja teekpuumetsad.) „Kui tal on mahtu, nagu ütlete, siis taipab ta oma tööd varsti. Ja kehalikult on ta väga kohane. Ka on tema tervis väga hea. „Ah! On suur asi siin maal, kui oled vaba kõhunõrkusest,“ ohkas vaene Yucker kadestavalt, heites salajase pilgu oma ruineeritud kõhu õõnsusse. Minu lahkudes trummeldas ta mõtlikult laual ja pomises: „Es ist ein Idee. Es ist ein Idee.“ Õnnetuseks just samal õhtul juhtus võõrastemajas piinlik lugu.
„Ma ei tea, kas Jimi peab selle eest laitma, kuid igatahes oli see väga kahetsemisväärne sündmus, kuuludes inetute kõrtsikakluste hulka. Vastaspooleks oli keegi kõõrdsilmaline taanlane, kelle nimekaardil seisis
190
