teisi samasuguseid juhtumeid, igatahes rohkem, kui minu kahel käel sõrmi.
„Nemad kõik kandsid ühesuguselt kõrgemeelse mõttetuse pitserit, mis muutis nende tühisuse sügavaks ja liigutavaks. Oma igapäevane leib selleks minema visata, et käed vabaks saada võitluseks mingi viirastusega, võiks küll olla samm proosalist kangelaslikkust. Mõned on teinud seda juba enne teda (kuigi meie, kes oleme elanud, teame väga hästi, et mitte tagakiusatud hing, vaid näljane ihu loob põhjaläinu) ja inimesed, kes on igapäev söönud ning mõtlevad seda tulevikuski teha, laksutasid sellele kuulsale hullusele käsi. Tema oli tõepoolest õnnetu, sest kogu tema hoolimatu hulljulgus ei suutnud teda temale langevast varjust vabastada. Ikka kippus esile kahtlus tema julguses. Näib tõsi olevat, et sündinud asja tonti on võimata maha suruda. Temale võib vastu astuda või tema eest võib kõrvale hoiduda — ja mina olen paari inimest kohanud, kes oskasid läbi viie vaadata, kui lähenes neile nende tuttav viirastus. Jim nähtavasti polnud seda tõugu, kuid kunagi ei jõudnud mina otsusele, kas tema teguviis tähendas oma tondi eest põgenemist või temale vastu astumist.
„Ma pingutasin oma vaimusilma, kuid ma mõistsin ainult ühte: nagu igalpool meie tegudes, samuti olid ka siin vahede varjundid nii peened, et võimata midagi öelda. See võis olla põgenemine, kuid see võis olla ka teatud viisil võitlemine. Harilikule mõistusele sai Jim tuttavaks veereva kivina, sest see oli kogu asja veidram külg; mõne aja pärast ta oli oma rännangute piirkonnas (mille läbimõõt umbes kolm tuhat penikoormat) hästi tuntud, isegi kurikuulus, samuti nagu mõni veider iseloom kuski maakonnas. Näites Bankokis, kus ta sai koha Vennaste Yucker’ite juurde, kes olid laevaomanikud ja ajasid äri teekpuuga, oli see peaaegu halenaljakas, kuis ta päikese käes ümber kolades oma saladust hellitas, kuna samal ajal seda tunti isegi ülal jõe-
