„Elage hästi,“ ütleb ta ja nokutab mulle pead nagu mõni lord; „teie polegi eriti halb inimene, Egström. Kui te teaksite mu põhjust, siis ei tahaks te ise mind pidada“ „See on kogu teie elus kõige häbematum vale,“ ütlen mina; „iseennast ometi tunnen.“ Ta ajas mu nii hulluks, et ma pidin naerma. „Kas te siis tõesti ei või enam senikski püsida, et oma õlleklaasi tühjaks juua, te veider põikpea?“ Ma ei tea, mis talle sisse läks; ta ei leidnud hästi ustki üles; midagi naljakat, ütlen ma, kapten. Õlle jõin mina ise. „Noh, kui teil on nii kibe, siis joon mina teie terviseks,“ ütlen mina; „ainult, pange tähele, mis ma teile ütlen: kui te sellisest mängust kinni peate, siis leiate varsti, et kogu Maakera on teie kandmiseks liiga kitsas — see on kõik.“ Ta heitis mulle sünge pilgu ja tormas välja, nägu ees, mis võiks hirmutada väikesi lapsi.“
„Egström nohises kibedalt ja kammis kondiste sõrmedega oma üht helepruuni põskhabet. „Sest ajast peale pole me ainustki inimest leidnud, kes oleks midagi väärt. Äris pole muud, kui aga ainult häda, häda, häda. Ja kus sattusite teie temaga kokku, kapten, kui seda küsida tohib?“
„„Tema oli sel sõidul Patna esiohvitseriks,“ ütlesin mina, sest ma tundsin, et olen kohustatud seletust andma. Silmapilguks jäi Egström üsna vaikseks, sõrmed habemekarvades, siis aga pahvatas: „Kel paganal on sellega tegemist?“ „Ma arvan, ei kellelgi,“ hakkasin mina… „Ja mis pagana loom on siis tema, et ta nõnda talitab?“ Ta toppis äkki oma pahema põskhabeme suhu ja jäi hämmastunult seisma. „„Nojaa!“ hüüdis ta. „Ma ju ütlesin temale, et Maakera pole küllalt suur selliste hüpete tegemiseks.““
ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK.
„NEED kaks lugu jutustasin teile pikemalt, et näidata tema teguviisi uutes elutingimustes. Oli veel hulk
188
