pikali, lõugav vanakuri ise tüüril. Hei! Hei! Laev ae! ae! Kapten! Hei! Hei! Egström & Blake’i mees esimesena teie jutul! Hei! Hei! Egström & Blake! Halloo! Hei! Auu! Neegritele hoop jalaga — purjenöörid lahti — keset tormi-iili — pistab kui nool teine minema, uhuutades ja karjudes minule, et tõmbaksin purjed üles, tema tahtvat mu sisse juhtida — ennem saatan kui inimene. Kunagi oma elus pole ma näinud, et osataks paadiga nõnda ümber käia. Ega ta ometi purjus olnud — või oli ta? Selline vaikne, pehme kõnega poiss — punastub kui tüdruk laevale astudes…“ Kinnitan teile, kapten Marlow, kellelgi polnud lootust meiega võistelda võõraste laevade puhul, kui Jim oli meie eest väljas. Teised laevavarustajad suutsid ainult oma vanad tuttavad alal hoida ja…“
„Tundmused näisid Egströmi valdavat sootuks.
„„Tõepoolest, sir, näis, nagu ei tähendaks see temale midagi, minna kas-või sada penikoormat välja merele vanas viisus, et näpata laev oma kaubamajale. Kui äri oleks olnud tema oma ja ta oleks tahtnud teda alles sisse töötada, ka siis poleks võinud ta rohkem teha. Jn nüüd — korraga — nõnda! Mõtlen endamisi: „Ohoo! Palgakõrgendus — selles on see krempel — eks ole? Väga hea,“ ütlen ma, „pole mõtet kogu sel jändamisel, Jimmy. Öelge ainult oma summa. Midagi, mil mõtet.“ Tema vaatab mulle otsa, nagu tahaks ta midagi alla kugistada, mis kurku kinni hakanud. „Ma ei või teie juurde jääda.“ „Mis pagana nali see siis on?“ küsisin mina. Tema raputas pead ja ma nägin ta silmist, et tema on sama hea kui juba läinud, sir. Nüüd võtsin ta käsile ja sõimasin teda, kuni taevas lõi mustaks. „Mille eest te põgenete?“ küsin mina. „Kes on teile liiga teinud? Mida te kardate? Teil pole roti arugi; nemad ei põgene healt laevalt. Kus loodate paremat paika? — teie niisuke ja teie naasuke.“ Tal hakkas sootuks halb, uskuge. „See äri ei mõtlegi põhja minna,“ ütlen mina. Ta kargas kõrgele üles.
