mida teie või iga teine oleks võinud öelda; ka naerdi selle juures. Sarah W. Granger’i kapten O’Brien — suur, käratsev kepiga vanamees — istus siinsamas tugitoolil ja kuulas, mis meie rääkisime, lõi kepiga äkki vastu põrandat ja möirgas: „Kaabakad!…“ Pani meid kõiki võpatama. Vanlo direktor viipab meile ja küsib: „Mis on, kapten O’Brien?“ „Mis on, mis on?“ hakkas vanamees karjuma; „mis on teil siin naerda, te hindud? Naerda pole siin midagi. See on häbiks kogu inimsoole — just nõnda! Mina ei tahaks ühegagi neist meestest samas ruumis viibida. Ja muidugi, sir!“ Tema vaatas minule otsa ja ma pidin viisakuse pärast midagi ütlema. „Kaabakad,“ ütlen mina, „muidugi, kapten O’Brien. Ja mina isegi ei tahaks neid siin näha, nii et siin võite päris julge olla, kapten O’Brien. Soovite ehk midagi külma juua?“ „Pagan võtku teie jooki, Egström,“ ütleb tema vilkuvail silmil; „kui tahan juua, siis oskan seda öelda. Mina lähen minema. Siin haiseb praegu.“ Selle peale pahvatavad kõik naerma ja kõik lähevad vanamehe järele välja. Ja siis, sir, see neetud Jim paneb lauale võileiva, mida hoidis käes, ja tuleb ümber laua minu juurde; laual seisis tal õlleklaas täiskallatuna. „Mina lähen ära,“ ütleb ta — just nõnda. „Pole ju veel pool kakski,“ ütlen mina; „tõmmake enne veel paar mahvi suitsu.“ Mina mõtlesin, et temal on aeg tööle minna. Kui mõistsin, mida tema mõtles teha, langesid mul käed kõrvale — nõnda! Iga päev pole sellist meest kustki võtta, te ju teate, sir; täieline saatan paadiga purjetamises; valmis ükskõik millise ilmaga penikoormate kaupa laevadele merele vastu sõitma. Mitugi korda juhtus, et mõni kapten veel kaua seisis selle mulje all ja meie juurde sisse astudes esimeseks karjus: „Teil on ju vesiselliks pöörane hullumeelne, Egström. Ma tahtsin katsuda päevavalgel poolte purjedega just sisse sõita, kui äkki lendab udust minu laevanina eest paat, poolenisti vee all, lainepritsmed ulatuvad üle masti, kaks hirmunud neegrit paadipõhjas
186
