panid „saaliukse“ kinni. Egström ise, see tugevakondiline tüse skandinaavlane, kel kräbedad liigutused ja ilmatu suur valkjas põskhabe, jätkas oma inimeste juhtimist, kontrollides pakke, kirjutades arveid ja kirju püsti seistes äripuldi ees ja talitas selles sõnaraginas, just nagu oleks ta kurttumm. Vahetevahel laskis ta ainult kuuldavale tüdinud, kuid pealiskaudse „ššš“, mis ei avaldanud ja millest ei loodetudki mingit mõju. „Nemad on minu vastu siin väga viisakad,“ ütles Jim. „Blake on veidi matslik, kuid Egström on nagu kord ja kohus.“ Ta tõusis ruttu üles, astus mõõdetud sammul kolmejalgse pikksilma juurde, mis aknal, pööras ta sadama poole ja surus silma ligi. „See laev, mis hommikust saadik tuulepuudusel merel viibis, on tuule purjedesse saanud ja sõidab sadamasse,“ ütles ta alistunult. „Pean pardale minema.“ Andsime vaikides kätt ja tema pöördus, et minna. „Jim!“ hüüdsin mina. Ta vaatas ümber, käsi ukse käeraual. „Teie viskasite midagi väga õnnega sarnanevat minema.“ Ta tuli ukse juurest tagasi. „Selline suurepärane vanapoiss,“ lausus ta. „Aga kuis ma siis võisin? Kuis võisin ma?“ Tema huuled tuksatasid. „Siin pole see nõnda.“ „Oo! teie — teie! — —“ hakkasin mina ja otsisin kohast sõna, aga ennekui märkasin, et pole olemas sõna, mis täidaks oma otstarvet, oli tema juba läinud. Väljast kostis Egströmi madal, lahke hääl, mis ütles südamlikult: „See on Sarah W. Granger, Jimmy. Peate katsuma esimesena pardale pääseda; ja kohe peale seda kargas Blake’i hääl vihase kakadu omana karjudes vahele: „Öelge kaptenile, et temal on posti meie juures. See tõmbab ta siia. Kas kuulete, mister Mis-te-nimi?“ Ja Jim vastas Egströmile, hääles midagi poisilikku: „Väga hea. Teen väikese võidusõidu.“ Ta näis oma kurvas elukutses lohutust otsivat purjetamises.
„Sel reisil ma teda enam ei näinud, kuid järgmisel (minu prahileping kestis kuus kuud) läksin jälle üles kauplusse. Juba kümne sammu peal uksest tabas mu
184
